#Scottie Hallie | Explore Tumblr Posts and Blogs

helioskirjastus-blog · 7 years

Text

Heliose lugemise väljakutse 2017

Aasta alguses esitas Helios kõigile lugemisfanattidele väljakutse - lugeda ja muljetada kolme meie kirjastuse põneviku teemal. Kui lahked või kriitilised väljakutse vastuvõtjad olid, see selgugu nüüd!

Osalejad pidid läbi lugema kolm raamatut: Paula Hawkinsi rahvusvaheline menuki “Tüdruk rongis”, Ruth Ware’i psühholoogilise põneviku “Pimedas pimedas metsas” ja Omavere väikelinna saladusi paljastava Birk Rohelennu trilleri “Sa pead suudlema Silvat”. Väljakutse võtsid vastu meeldivalt palju lugemishuvilisi ja siin on nende arvamused.

Jah, võtsin väljakutse vastu!

Mida arvas Anneli Usutav:

„Pimedas pimedas metsas“ Vana arm ei roosteta – peab siin teoses paika. Siit mõnusast lektüürist leiab igaüks endale mõne mõtte harutamiseks. Kes leiab siit tagantjärele tarkuse killud, kes mõtteid suhtekorraldamiseks ja isegi mõrvamüsteeriumi. Viimase kohta võiks öelda, et tuleb kuulata sisetunnet ning mitte samasse ratta uuesti joosta. Tüdrukuid Norat ja Clare’i seob üks ühine teekond, mälestus ja mees ning kõik see kulmineerub ühes klaasmajas keskpaika tühermaad. Käib püss ja pauk ning kellegi hing jääb piinama, kuniks saabub külmus ning tuimus.

„Tüdruk rongis“ Sama rada kordub rongist vaadates üha uuesti ja uuesti ning Rachel peab sealt välja saamiseks oma tunnetele vastu seisma. Kuid miski piinab hinge sees, olgu see vana elukoht või vana armastus – lõppude lõpuks teab keegi midagi sinust, mida poleks arvanud.

„Sa pead suudlema Silvat“ Omaveres veedetud lapsepõlv võib olla roosiline, kuid kui su parim sõbranna kaob ära ja sa näed teda hiljem, peetakse sind hulluks. Kas surnud tõusevad ellu ja kas maailm on ikka must ja valge. Päevavalgele tuleb perekondade saladused ning Silva ei teagi, kas kedagi saabki täiesti usaldada ja kas ennast saab selles pöörasuses usaldada.

Mida arvas Helen Teder-Õnnepalu:

Ära hinda raamatut kaane järgi ehk kuidas ma ikkagi lugesin raamatut „Tüdruk rongis“

Kuulusin pikalt just nende miljonite inimeste hulka, kes ei olnud lugenud raamatut „Tüdruk rongis“. Ja mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks põnevikud, otse vastupidi – väga meeldivad. Lugemata jäi see hoopiski sellepärast, et mingil kontrollimatul põhjusel suhtun äärmise ettevaatlikkusega kõigesse, mis meeldivad „kõikidele inimestele”. Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt joon hea meelega klaasikese Coca-Colat ja loen ka Paulo Coelhot ning vaatan Tolkieni raamatute põhjal tehtud filme, aga näe!, „Tüdruk rongis“ jättis ükskõikseks. Jättis ükskõikseks ka filmitreiler. Ja raamatukaupluses raamatut kätte võttes jätsid külmaks need kaanele koondatud ülivõrdes tsitaadid sellest maailmakuulsast bestsellerist. Aga ühel päeval ikkagi sattus see raamat ka minu lauale. Ja pärast esimest peatükki… lehekülge? rida?… olin ka mina müüdud. Ümbrus lakkas olemast, supp kees üle ja kõrbes põhja ning kui väljas oli juba ammu pilkane pimedus ja enamus Eestist õndsalt magas, sõin mina ikka silmadega sõnu ja keerasin muudkui uusi lehekülgi. Raamatust vaimusilma kerkiv maailm on tumedates toonides, kuid mitte valusalt sünge. Lugejana tahaks vahepeal peategelasel Rachelil õlgadest kinni võtta, silma vaadata ja karjatada: „Võta ennast ometi kokku!“. Tahaks peatada selle rongisõidu Londonisse ja tagasi ning Racheli rutiinse minevikuigatsuse. Tahaks, tahaks… …ja raamatut ei tahaks käest ära panna enne kui tagakaas vastu tuleb. Põnevust jagub viimaste lehekülgedeni ja sinnani jõudes võiks endale vabalt käega mõtteliselt vastu laupa laksata ja öelda: „Miks ma küll selle peale ei mõelnud?!“ Aga sellepärast, et armastus on pime. Armastusest jutustab see raamat kindlasti, sest oma lugu, mis on tegelikult nende kõigi ühine lugu, räägivad vaheldumisi minevikus ja olevikus kolm naist. Armastusest küll, aga kindlasti mitte lihtsast imeilusast romantilisest armastusest. Ja omakorda lisab põnevikule vürtsi asjaolu, et keegi kolmest naisest pole ilmsüütu kangelanna. Kuid loomulikult pole armastus selles loos peamine, põhiline on põnevus ühe kadumise ümber. Kas peategelane leiab müsteeriumile lahenduse? Leiab, kuid mitte esimese korraga, ka mitte kõige kergemal viisil ja kindlasti mitte sealt, kust ta seda leida kavatses.

„Sa pead suudlema Silvat“ „Hoia lampi!“ kirjutas Sofi Oksanen raamatus „Puhastus“. Lihtne lause, aga arvestades eelmainitud raamatu konteksti, hakkab mul praeguseni kõhus keerama ja läheb südame alt õõnsaks, kui selle peale mõtlen. Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“ kuulub minu jaoks samasse raamatukategooriasse. Selline raamat, mis alguses vast kõige parema hooga minema ei hakka. Selline raamat, mida sa mitu korda paned kõrvale ja mõtled, et rohkem enam edasi ei loe. Aga selline raamat, mille sa paari päeva pärast ikka jälle kätte võtad ja edasi loed. „Sa pead suudlema Silvat“ on sünge mõningate lootuskiirtega raamat elust Eesti hallis väikelinnas. Raamat mälestustest, tulevikuootusest, lootusest ning lootuste täitumisest ja täitumatusest. Kui meeleheitele lähenev koduperenaine Silva hakkab ühe kummalise sündmuse tõttu otsima aastakümneid tagasi kadunuks jäänud lapsepõlvesõbrannat Helenat, siis annab tagasipöördumine minevikku jäänud kodulinna Omaverre palju rohkem vastuseid, kui peategelane algul küsidagi julgenud oleks. Taaskohtumine vanaema ja esimese armastusega, väikelinna salajased ärid, mõrv, isa surma tagamaad ja naabrite häirivad elud on üksnes osake sellest, millega Silva näiliselt rahulikus ja tagasihoidlikus linnakeses silmitsi seisma peab. Öökapile ma seda ei julgeks soovitada, aga kindlasti lõunase päikese valguses kohvi kõrvale kõikidele neile, kes naudivad ilusat eesti keelt, mitmekihilist teemaarendust ja keskmisest tumedamates toonides tasapisi kulgevat põnevust.

„Pimedas pimedas metsas“ Kui sa ühel õhtul otsustad, et tahaksid hilisõhtuse põnevusfilmi asemel hoopiski raamatut lugeda, siis võta kindlasti „Pimedas pimedas metsas“. Kellel on piisavalt tahtejõudu, saab raamatu ilmselt edukalt jagada vähemalt kolme õhtu peale ja perekond saab telekast just neile sobivaid saateid vaadata, sel ajal kui sina oled sukeldunud pimedasse pimedasse metsa. Kui sul nii palju tahtejõudu pole, siis ilmselt istud sa poole ööni üleval ja loed kohe raamatu lõpuni. Raamat sellest, kuidas väike seltskond omavahel suuremal või väiksemal määral võõraid inimesi saab kokku ühel nädalavahetusel ebatavalises metsamajas tähistamaks Claire’i tüdrukuteõhtut. Palju alkoholi, erinevad kange iseloomuga inimesed, palju erinevaid saladusi ja mobiililevi puudumine on täiuslik retsept katastroofiks. Ja katastroof saabubki. Jääb vaid välja selgitada – kes, kuidas ja miks. Lihtne. „Pimedas pimedas metsas“ on sisult otsekui keskpärane Hollywoodi põnevusfilmi stsenaarium. Põnev ja helge samal ajal. Selle erinevusega, et selles ei mängi keskpärased (või isegi alla keskpärase) näitlejad, vaid su enda fantaasia seab sulle piirid (kui seab). Ja tulemus saab kordades huvitavam. Lugu jutustab ennast kiirelt ja kergelt, kaotamata selle juures põnevust ja kerides vahel jälle nagu muuseas päevavalgele mõne seiga tegelaste minevikust.

Mida arvas Sippie Guth: www.loebmisloeb.blogspot.com.ee

„Sa pead suudlema Silvat“ Ma pole ammu lugenud nii filmiliku ülesehitusega raamatut. Need kirjeldused olid fantastilised toomaks lugeja silme ette olukordi sellest kirjust loost. Õhtul kui raamatu kätte võtsin, tekkis mul juba esimest lehekülge lugedes kulmude vahele korts nagu siis, kui hakkan vaatama mõnda eesti filmi ja mõttes on, et mida küll sellega on öelda tahetud. Paljud eesti filmid muudavad mind tavaliselt skeptiliseks juba enne, kui ma neid näen, kuid enamasti ma pettuma ei pea. Nii võib, ma usun, ka selle raamatu kohta öelda. Edasi lugedes, tutvudes paljude erinevate tegelastega, tekkis mul järgmine mõte või küsimus, mis pani mind mõtlema tegelikult terve raamatu vältel. Küsimuseks oli: „Kas päriselt on kõigil eestlastel nii masendav elu?“ Siin raamatus ei kohanud ma ühtegi elutervet või õnnelikku inimest. Kõigil veeres elu ainult mäge mööda allapoole. Mulle tundub, et eesti kirjanikele on iseloomulik kujutada elu kuidagi süngena. Seetõttu ma ilmselt olengi eesti nüüdiskirjandusest kaarega mööda käinud. Mõnikord just ongi vaja pigem halbade tunnete tulva, mis hiljem kauem mõtlema panevad, kuid koguaeg ma ilmselt sellist kirjandust lugeda ei suudaks. Siiski mulle väga istus stiil, kuidas raamat on üles ehitatud. Lugu sai näha nii paljude inimeste silme läbi, et üldpilt tekkis palju terviklikum, kui see oleks tekkinud näiteks vaid Silva silme läbi kirjeldatuna. Nüüd olen saanud juba päris pikalt raamatule tagasi mõelda, kuid ma ei oska ikkagi sellest midagi kindlat arvata. Kohati mulle väga meeldis, kõik need kirjeldused ja kogu see terviklikkus, kuid rääkides raamatust oma sõpradele, hakkas ka mulle tunduma, et mingi hetk kiskus see natuke jaburaks. Eriti, kui mõtlen lõpuosale. Arvan, et kui järgmine raamat Silva Stökeli lugudest lettidele jõuab, püüan selle esimesel võimalusel kätte võtta.

„Tüdruk rongis“ Tundub, et sellesse raamatusse ei suutnud ma algusest lõpuni sisse elada. Tavaliselt lugedes ikka paned end tegelaste asemele, kuid antud raamatu puhul jäin ma kuni lõpuni kõigest kõrvaltvaatajaks. Seetõttu jäin ma ilmselt poolest elamusest ilma, mida selle raamatuga tegelikult võiks saada. Kuid miks ma siis ikkagi ei suutnud raamatusse süüvida? Usun, et suur põhjus oli peategelases. Ta ajas mind enamik aega närvi, tema mõtted, tema otsused. Mind väga häirisid samuti Racheli alkoholiprobleemid. Tean, et see oli oluline osa loo sisu pärast, kuid ma ise poleks tema pidevat joomist nii esikohale tõstnud. Kokkuvõttes lugesingi pigem Anna ja Megani peatükke ja seda, kuidas nemad antud olukordi nägid. Raamatu tutvustuses on öeldud, et ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti Megani ja Scotti aiast, kui ta ise nagu tavaliselt Londoni poole teel on. Ma ootasin šokeerivat kohta nii väga, et mu ootused olid vist seda oodates liiga laes. Ma ei saanud kokkuvõttes arugi, et see šokeeriv koht ära oli. Pidin lausa hetkeks mõtlema jääma, kuni mulle jõudis kohale, mis see oli. Raamatu lõpust ei oska ma midagi erilist arvata. See ei tulnud mulle erilise üllatusena ning kuna ma polnud niikuinii loo sisse suutnud minna, siis jäin ka lõpu suhtes üsna ükskõikseks. Arvasin küll muud lahendust, kuid mingi hetk suutsin siiski õige lõpu kuidagi ära arvata. Plaanisin seda raamatut juba pikemat aega lugeda, kuid lõpuks jätsin selle mõtte sinnapaika. Raamatut nähes muutis tutvustus mind siiski uudishimulikuks ning seetõttu ongi mul hea meel, et kirjastuse Helios väljakutse mind seda lugema kohustas. Sain teada, mida see raamat endast täpsemalt kujutab. Ega ma tegelikult aru ei saa, miks see raamat on saanud nii suureks bestselleriks. See ei olnud küll kehv, kuid midagi nii ütlemata erilist selles ka polnud. Soovitan seda siiski kõigile, kes on rohkem huvitatud erinevatest müsteeriumitest ja põnevikest.

„Pimedas pimedas metsas“ Lugesin väljakutse kolmest raamatust just selle kõige viimasena ja tundub, et jäin sellega ka kõige rohkem rahule, kuigi hindaksin kõiki kolme raamatut üsna võrdselt. Siiski suutis see raamat täita minu jaoks kõige rohkem põneviku ülesannet, hoides mind terve aeg lugemas. Üsna raske oli raamatut käest panna. Võib-olla jättis see raamat mulle kõige parema mulje just seetõttu, et lugesin seda viimasena ja ootused olid kõige madalamad. Arvan, et mulle meeldis raamatu puhul kõige rohkem loo areng ja kogu selle ülesehitus. Palju annavad juurde peatükid, kus Nora on haiglas ning ta üritab pilti kokku saada sellest, mis on juhtunud. Need lisavad päris palju ootusärevust tervele loole. Üleüldse meeldivad mulle raamatud, kus on mängitud mineviku, oleviku ja tulevikuga. Kirjutatud pole raamat kõige paremini. Oleks tekst natuke rikkalikum, hindaksin raamatut kindlasti kõrgemalt. Tundsin, et midagi jäi puudu. Kui sisust rohkem rääkida, siis terve tüdrukuteõhtu jättis mulje, nagu osalised oleks teismelised. Kogu see käitumine oli kuidagi väga lapsik kahekümnendate lõppu jõudvate täiskasvanute kohta. Kasvõi vaimude väljakutsumine, mida ei kujuta ma sellises vanuses seltskonnas mitte kuidagi ette. See tundub minu jaoks kuidagi kohatu. Samuti mind häiris, nagu paljusid teisigi lugejaid, peategelase suhtest üle saamine või parem on vist öelda just mitteülesaamine. Ma ei tea, tal oli ikkagi 16-aastaselt suhe, kas kümme aastat ei peaks olema piisav aeg minevikust lahti laskmiseks? Kui välja jätta häirivad asjaolud, siis kokkuvõttes võib öelda, et raamat oli päris hea ühtne tervik. Sisse elamine oli kiire, mis just „Tüdruk rongis“ minu puhul olemata jäi. Seega plusspunktid antud raamatule. Lisaks võttis selle raamatu lugemine kõige vähem aega. Mul on hea meel, et jätsin selle raamatu viimaseks, see jättis positiivse emotsiooni uuest kogemusest, täita selline huvitav väljakutse.

Mida arvas Helerin Väronen:

„Sa pead suudlema Silvat“ Üle pika aja oli see esimene raamat, mille puhul ma suutsin end tagasi hoida ja ei lugenud viimast lehekülge ära. Üldjuhul mulle meeldib raamatu lõppu teada, eriti kui on krimkaga tegu. See raamat hoidis kuni lõpuni pinget üleval, üllatusmomente oli mitmeid. Samas oli tekst ladus ja lugemine kulges kiirelt. Natuke jäi mu jaoks küsimärgi alla Miko surm, kuidagi äkitselt ja veidralt tuli see. Tegelaskujud olid kõik kuidagi kiiksuga. Eks inimesed ongi sellised, aga siin oli see üle võimendatud. Kõik tegelased on vähemal või rohkemal määral hullud. Mis iseenesest pole küll paha. Kui muidu enamikus raamatutes kiindun mõnda tegelasse, siis selle puhul seda ei juhtunud. Lõpuks kogunes neid saladusi küll nii palju, et pani pea huugama. Samas oli tervikpilt siiski haaratav. Jään ootama järgmist osa. Järgmises võiks küll laipu vähem olla, külarahvas saab muidu niimoodi otsa.

„Pimedas, pimedas metsas“ Loetud kolmest raamatust suutsin kõige enam tegevuspaika ette kujutada ja nii-öelda koos tegelastega seal liikuda. Kogu raamatu püsis sees see mingi seletamatu õõvastuse ja kõheduse tunne. Tegelikult oleks võinud rohkemgi selle looduse, ruumi, eraldatuse ja „keegi jälgib sind“ tunde peale mängida. Mind hämmastab ikka ja jälle see, kui oluline inimestele teiste inimeste arvamus on. Luuakse omale mingi teatud kuvand, pannakse mask ette ja hoidku jumal selle eest, kui see murenema peaks. Ja selle säilimise jaoks ollakse valmis sõna otseses mõttes üle laipade minema. Kurb küll, aga selline ongi reaalsus. Ehk küll mitte nii karm, aga siiski... Nagu raamatuski öeldi, siis inimesed ei muutu, nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama. Igasugune varjamine toob kaasa aga saladused ja saladustel on kombeks siiski välja tulla. Ausalt öeldes ei osanud ma mõrvarit ära arvata, kuigi enamasti on krimkasid lugedes aimdus varakult olemas. Ju olin ma niivõrd kinni selles, mida ja kuidas Nora ümbritsevat nägi, tajusin maailma läbi tema silmade, et tervikpilti ei suutnud haarata. Nora aastatepikkune kiindumus oma kunagisse eksi oli küll kohati veider, et mis mõttes peale nii pikka aega ei saada minevikust üle. Samas on see tegelikult valikute küsimus, kui teed enda sees otsuse, et jäädki seda üht ja ainust igatsema, siis nii ongi. Natuke jäi õhku Flo teema, seda liini oleks võinud edasi arendada.

„Tüdruk rongis“ Nii nagu eelmises kahes raamatus, on ka see teos saladustele üles ehitatud. Miski ei pane üht head krimkat paremini liikuma, kui üks tummine saladus. Kuidagi kerge oli Racheli sisemaailma mõista, ennast tema olukorda panna. Kõigi kolme raamatu peategelasest jäi tema kõige enam südamele. Kuidagi kahju oli temast, oleks tahtnud talle midagi lohutavat öelda. See raamat sai loetud juba mõni aeg tagasi, nii et esmased emotsioonid on kadunud. Mäletan, et tekst oli ladus ja raamat haaras mind endasse, sundis end lugema mu uneajast. Peale raamatu lõpetamist mõtlesin, et kõik inimesed on tegelikult oma sisimas peapeale keeratud, natuke napakad, iseasi muidugi, kui palju seda teistele välja näidatakse.

Kokkuvõttes võiks öelda, et kõik raamatud olid põnevad, kergesti loetavad ja jäävad veel mõneks ajaks meeltesse kummitama. Kõigi kolme märksõnadeks on saladused ja asjaolu, et kõik inimesed on tegelikult vähem või rohkem napakad. Aga üritatakse järjekindlalt jätta endast mulje kui normaalsest inimesest. Normaalset aga tegelikult ei eksisteerigi.

Mida arvas Evi Tiigimäe:

Lugesin kõige esimesena ,,Pimedas, pimedas metsas” ja nüüd loen juba teist korda, sest seda raamatut on võimatu käest panna. Kõik see, kuidas kirjeldatakse metsa, maja, inimsuhteid ja õnnetust ja algul ei saagi aru, kes midagi kellelegi tegi. Super hea raamat! Raamatus ,,Tüdruk rongis” on ka hästi kirjeldatud tegevust, kohta, tegelasi ja juba näed neid, nagu olekski see kõik päriselt olemas. ,,Sa pead suudlema Silvat” lugesin raamatu küll läbi, aga erilist huvi ei tekitanud, teist korda vist ei loeks.

Mida arvas Devy Einer:

„Pimedas pimedas metsas“ Põnevust jagus suhteliselt lõpuni, kuid minu jaoks kahjuks raamatu keskel juba hakkas koitma, kes on süüdlane. Mis tagamaadel, selgus muidugi alles raamatu lõpus. Ja muidugi raamatu lõpp, see lõpetati nii huvitavalt, et tekkis meeletu uudishimu, mis nüüd edasi saab. Üldpilt raamatust oli siiski väga hea ja psühholoogiliste põnevike austajatele kindlasti nauditav.

„Sa pead suudlema Silvat“ Ohh, see oli tõeliselt üllatavalt nauditav lugemine. Nii põnev, nii tänapäevane ja kohati ka päris õige. Meie pisikeste depressiivsete väikelinnade elu, kuid kolmekordselt ülevõlli keeratud :) Avastasin ennast nii mitmelgi kohal suisa hinge kinni hoidmast! Päriselt, nii põnev oli. :) Samas palju asju jäi minu jaoks ka segaseks – kuidas ja mismoodi Helena ikka sinna Silva keldrisse elama sattus? Ja kuidas ta seal elas või oli? Seda oli kirjeldatud kuidagi pinnapealselt... Aga üldist arvamust see ei kõigutanud – super lugemine! Äärmiselt kaasahaarav ja raamatut oli väga raske käest panna.

„Tüdruk rongis“ Selle raamatuga oli nii, et ma lugesin selle läbi nii, et ma ei saanud arugi, kui see viimaks lõpus oli. Selleks kulus terve öö, aga see haaras mind niiviisi endasse, et ma unustasin ära kõik ümbritseva. Ning sellist asja on minuga ikka väga harva juhtunud. Samuti tõi see raamat esile minus väga huvitavaid emotsioone – mitmel korral, hoidsin hinge kinni, kui lehekülge edasi keerasin, teisel hetkel lõin raamatu plaksuga kinni, sest peategelane, käitus ikka nii nürilt, et see tõeliselt vihastas mind! Lõpp oli nii üllatav, et mul jäi suu ka lahti, ma ei oodanud seda kohe absoluutselt! :)

Kokkuvõttes olid need raamatud oma olemuselt sarnased, žanrilt aga väga erinevad lugemised sellegipoolest! Ja väga väga nauditavad :) :) Soovitan vägagi soojalt neid kõiki!

Mida arvas Piret Aasmäe:

„Pimedas pimedas metsas“ Raamat meeldis väga. Oli kiiresti loetav ja hoidis pidevalt üleval soovi edasi lugeda, et teada, kuidas edasi? Keegi peab ju surma saama – nii väidab isegi raamatukaas. Mingil hetkel jäi venima. Laipa ikka polnud. Täiesti arusaamatuks jäi, miks peategelane allus kutsele ja üldse sinna metsa sõitis? Talle ei meeldinud ju ükski neist kutsutud tüdrukuist. Aga oli seal, käis kahtlase metsa vahel lumega jooksmas ning venitas. Juba enne sinna kohale jõudmist oleks pidanud tagasi minema. Kui suur saab kooliajal omandatud kompleks olla, et lasta end kohale vedada ka aastaid hiljem? Ja pidada end ka seal olles üleval nagu selgrootu? Kas peaksime rohkem mõtlema koolikiusamiste ohvrite vaimsele tervisele ka hilisemas elus? Ning siis see pikalt oodatud laip. Massihüsteeria tulemusel pauguvad pimedas relvad. No kui kana saab üks naine ikka olla? Lõpp oli selge juba 2/3 läbilugemisel, lootsin vaid, et autor suudab mind üle kavaldada. Retsensioonides on raamatut võrreldud „Tüdrukuga rongis“, ootan põnevusega, kas too osutub paremaks või halvemaks.

Osutus, et raamatute kättesaamine on üle mõistuse raske. Kõikides raamatukogudes vähemalt 5 inimest järjekorras. Oma rõõmuks avastasin Harku raamatukogu, kus mõlemad saada. Ja tegin vea – ei bronninud kohe ära. Õhtul kohale minnes sain vaid „Sa pead suudlema Silvat“. Aga parem pool muna, kui...

„Sa pead suudlema Silvat“

Olen Birk Rohelendu alati eelarvamusega suhtunud. Tema noorteraamatud on ülepingutatult noortelikud (kuigi mu tütar ei saa neist muhvigi aru) ja piltidelgi näeb ta sama veider kui Sofi Oksanen. Olen kahtlustanud, et ta on välja mõeldud ja miskit suuremat on selle nime taga... Nii võtsin ka selle raamatu vaid väljakutse tõttu lugemisnimekirja. Hakkasin siis otsast peale ja juba 15. leheküljel tekkis mul küsimus: „Kulla eesti naisautorid, kes te kirjutate krimkasid – kas te olete kuskil tüdrukuteõhtul kokku leppinud peamised loo punktid ja siis hakanud sama lugu eraldi kirjutama?“ Käesolev raamat on ju liigagi sarnane suvel ilmunud ja üles haibitud „Politseiniku tütrega“! Loo kangelanna pole 20 aastat oma lapsepõlveradadele jõudnud, loos on 20 aastat kadunud isik, kõik tegelased, kes raamatusse ilmuvad, osutuvad põdema püsiängi ja olema kuritegelikud. Kõigil on must, väga must saladus... keegi ei näe ega kuule midagi... ja nii pikki aastaid. Siis aga topib peategelane oma uudishimulikku nina igale poole, kuhu ei peaks, kuid selged asitõendid hoiab enda käes ja tutvub nendega alles raamatu lõpus... Nii aktiivne kuritegelik elu võiks aset leida kuskil Siberi tundras, mitte Eesti väikelinnas. Ning lõpuks jäävad kõik head (?) elama idüllilisse külakeskkonda. Tugevate porrisugemetega naivistlik detektiivilugu, mille lõpp kisub hüsteeriliselt huumori valda. Meenutades esilehe pühendust – kas tõesti on raamat autobiograafiline? Nojah, kui mul oli „Politseiniku tütrega“ probleem – no ei usu!, siis praegu ma võiksin peaaegu uskuda... Aga ei usu – kõik need psühhopaadid, mõrvad, narko, prostitutsioon... ei usu.

„Tüdruk rongis“

Lõpuks sain kätte raamatu, mida olen pikalt jahtinud. Ju siis kõik lugejad on kuulnud, et raamat on põnev ja hea ning tormanud korraga raamatukogudesse. Eriti peale raamatu järgi vändatud filmi. Algus on lobe lugeda ja tekitab huvi, kuidas kõik omavahel seotud on? Ja siis hakkab venima. Palju kiidetud psühholoogilist lugu ei kuskil. Loen ja juba hakkab venima. Lihtsalt ühe segaduses joodiknaise lugu. Haletsen teda veidi. Siis saan tigedaks – kui raske oleks tal end kokku võtta? Suudab ju mitu päeva vahet pidada. Arusaamatult kleebib ta end võõrale mehele külge ja jookseb oma eksi sabas. Ja lugu venib. Midagi ei toimu. Aimub vaid, et kõik pole nii, nagu esmapilgul paistab. Ja siis äkki viimastel lehekülgedel hakkab juhtuma. Olin küll enne puänti mõrvari ära arvanud, kuid lootsin viimase hetkeni, et autor suudab veel üllatada. Ei suutnud. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegemist taas ülereklaamitud teosega.

Mida arvas Tiina Liinak: https://castorbakar.wordpress.com

„Tüdruk rongis“ Stockholmi puhkuse ajal tegin plaani, et lähen ja ostan endale mõne ingliskeelse raamatu. Murakami. Läksin ka, ostsin Murakami, aga kas on võimalik piirduda ühega, kui pool poodi on kõiksugu põnevat täis? Kui ma selle raamatu kätte võtsin, küsis müüja mult säravate silmadega, kas ma olen KA sellest raamatust kuulnud!? Ei olnud. Ta oli selle lugemise just ise lõpetanud ja oli tõesti elevil – see pidi olema selle suve hittraamat ja igati oma tiitlit väärt! Ma ei ostnud seda veel, uurisin õhtul, mis üldiselt kirjutatakse. Ja leidsin, et tegu on tõepoolest hitiga, mida tuliselt kiidetakse ja vihaga laidetakse. Ostsin ära ja see oli tõesti köitev! Esimene kord kui lugedes tekib minus hirmutunne. Sellest lubatakse ka film teha, ühe mu lemmiku, Emily Bluntiga, peaosas. Ootame!

PS! ÄRA loe edasi, kui plaanid ka seda raamatut lugeda! Rachel sõidab igal hommikul rongiga Londonisse. Rong peatub alati ühes kohas stopptule ees ja aknast välja vaadates näeb ta, kuidas ühes majas elavad ilus blond naine ja tema tugev, kena mees. Vahel joovad nad terrassil kohvi, vahel suudleb mees naise juukseid. Rachel on pannud neile nimed ja mõelnud välja, millega nad võiks tegeleda. Aga ühel päeval näeb ta naist teise mehega. Ja see mees suudleb naist. Racheli ideaalne paar laguneb koost. Järgmisel päeval see ilus blond naine kaob. Rachel teab midagi, mida uurijad ei tea, aga teda ei võeta usaldusväärse tunnistajana, sest ta joob palju ja on tihti purjus… Rachel peaks ju olema negatiivne kangelane – töötu, pidevalt alkoholiuimas. Aga ta tekitab hoopis sümpaatiat ja paneb endale kaasa tundma. Ilmselt sellepärast, et ma lugedes tean, et ta ajab õiget asja. Mis sest, et teda ei usuta. Väga huvitavalt ja haaravalt kirja pandud raamat, kus isegi viimane lehekülg peidab endas üllatust.

„Pimedas, pimedas metsas“ Pange raamatu tegevus süngesse üksildasse majja keset metsa, las tegevus toimub sel ajal, kui on talv ja lumi, tuiskab ja inimesed ei saa majast liikuma, ning ma olen müüdud. Päris nii siin raamatus ei läinud, aga suurte klaasseintega maja keset metsa oli kirsiks tordil. Poole raamatuni kujutasin ette, mis õues toimuma võiks hakata ja kuidas inimesed klaasist majas väljasolijatele „etendust” annavad, mismoodi akendele võiks kirjad tekkida, mõrad joonistuda või inimesed majas metsavahel liikuvaid tulesid märkavad, aga läks teisiti. Metsast ei tulnudki kurje jõude, majas sees oli olemas kõik selleks, et paljude inimeste elud ära rikkuda. Nora on eluga rahul. Tal on mõnus pisike korter, kus voodist tõusmata saab külmkapist kohvi jaoks piima võtta, ning tal pole kindlaid tööaegu – kirjanik, kes teeb oma tööd kodus, kasvõi terve päev ööriietes. Mõnus elu! Ühel päeval saabub e-mail, kus Nora kutsutakse ta kooliaegse sõbranna Claire`i tüdrukuteõhtule. Nad ei ole 10 aastat näinud. Nad ei lahkunud sõpradena. Aga Nora otsustab minna.

Tüdrukute õhtu toimub Londonist eemal, Northumberlandis, uhkes klaasmajas keset metsa. Seltskond, kes sinna majja koguneb, on väga erinev: ülipopulaarne preili Claire, teda jumaldav hüsteerikust sõbranna Flo, äsja emaks saanud pidevalt koju jäänud lapse pärast pabistav Melanie, geist näitekirjanik Tom, võimukas ja sarkastiline arst Nina (minu lemmik selles kompotis) ning Nora, kes tunneb ennast pidevalt vales kohas olevana.

PS: Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja! Kuna oli teada, et raamatus saab keegi surma (see on kaanel kirjas) ja kuna ma eeldasin, et majas toimub mingi suuremat sorti veresaun, siis mõtlesin alguses, kes neist ellu võiks jääda, ja arvasin, et kõige suuremad šansid on Melaniel, sest sel pealtnäha äpul pabistajal on kõige suurem motiiv ennast elusana koju võidelda – väike laps. Veresauna küll ei tulnud, aga õigesti arvasin – Melaniel oli kõige rohkem oidu sellelt totakalt ürituselt lihtsalt minema minna. Tegelikult on raamatu esimesel leheküljel kirjas, kes surma saab… Sealt edasi saab jutu arenedes juba ära arvata, kes on mõrtsukas, kuidas asi planeeritud oli, miks just Nora sellele kummalisele üritusele kutsuti. No ja Nora… Lõpus, kui ta mõrtsukaga kahekesi jääb, võtab ta temalt vastu teetassi, joob sealt, imestab tee halva maitse üle ja joob edasi… Kas nii loll saab tegelikult ka olla? Eriti veel siis, kui oled krimikirjanik…

Aga hoolimata kõigest on lugu põnevalt kirja pandud ja lugemine läheb lennates. Üks lahe sõna tuli siit raamatust: rutiinitekk. Matsin kõik rutiiniteki alla. Üks hea idee tuli ka siit raamatust: kellegagi tülli minnes tuleks tema nimi kriidiga oma kingatalla alla kirjutada ja siis kõndima minna. Kui nimi talla alt on kustunud, siis peaks ka solvumine meelest läinud olema. Üks küsimus tekkis mul ka. Raamatus on kirjas: „Pepperoni-rasv voolas mööda ta lõuga alla ja ta limpsas selle keelega ära…” No proovige keelega üle oma lõua limpsata! Tuleb välja? Minul küll ei tule… Tegelikult tekkis veel üks küsimus… Tüdrukuteõhtu oli novembri keskel. Nora ärkas ühel hommikul kell 6:48, tõmbas kardinad eest ja nägi välja vaadates, kuidas „virsikukarvalistele pilvedele langes ülalt päike”. Tundus imelik, otsisin välja Northumberlandi päikesetõusude tabeli ja sel ajal peaks seal päike alles kell 7:20 tõusma hakkama. Nii et seal ülal ei saanud veel miski särada. Raamatus on ka üks koht, kus vaieldakse Agatha Christie tuntud loo „Kümme väikest neegrit” üle. Nina väidab, et pealkiri on „Kümme väikest eskimot”, Nora on kindel, et seal on kirjas „Kümme väikest indiaanlast”. Vaidlemise käigus selgub, et seda pealkirja on aja jooksul muudetud nii, et neegrid on asendatud indiaanlaste ja hiljem sõduritega. Vaatasin, et tõepoolest, USA-s on selle raamatu pealkirjaga trikke tehtud tõesti. Kõige tolerantsem pealkiri siiski võidutseb: „And Then There Were None”. „Inimesed ei muutu,” ütles Nina kibedalt. „Nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama.”

„Sa pead suudlema Silvat“ Depressiivsed Eesti väikelinnaaad… Kummitas mul peas, kui seda raamatut lugesin.

Mitte lihtsalt depressiivsed, vaid kriminaalsed ja salalikud ja ükskõiksed. Linnad, kus võidakse tappa, aga kedagi ei huvita, sest „kõik on tulnud siia selleks, et maailma hulluse eest pakku pugeda”, nii et jätame parem selle laiba ja läheme eluga edasi. Keegi ei tunne temast nagunii puudust.

Siit raamatust tuli välja sarnane mõteviis, nagu briti toredates krimisarjades tihti on – kui mõrtsukas on leitud, siis põhjendab ta oma teo nii ilusti ära, et jääbki mulje – kõigil on parem, kui selle inimese asemel on laip! Siin ei arvanud seda mõrtsukas, vaid need, kes oleks pidanud mõrtsuka leidmisega tegelema.

Ja laipu siin jagub! Midsomeri rahvas on Omavere küla rahva kõrval amatöörid! Kui ma nüüd, peale lugemist, raamatu tegelaste peale mõtlen, siis seal ei olnud mitte ühtegi täiesti mõistuse juures inimest!

PS! Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja.

Korrumpeerunud vallavanem (kes maksis ühele mehele, et too tema hullumeelse tütrega abielluks), kanepikasvatajast politseinik, vanaema, kes laskis surnuks peetud tüdrukul oma keldris elada, väike poiss, kes vahib tühjusse ja karjub „tädi!”, impotendist vägistaja doktor, Silva jobu elukaaslane. Ja nii edasi… Tegelaste komplekt oli vägev ja hoolimata oma hullustest (tänu sellele?) klappisid nad kõik kenasti kokku ja lõid viljaka pinnase põnevuseks ning unetuseks. Mul tekkis raamatut lugedes mitmeid küsimusi (miks Silva oma vanaema nii hilja haiglasse vaatama läks? Miks Miko kohe peale õnnelikku surmasuust pääsemist ennast aknast alla kukutas?), aga mulle meeldis, mismoodi see lugu arenes. Ma loodan sümpaatsele Hugole edaspidistes osades õnne armastuses.

Kui ma enne raamatu lugemist arvasin, et see kaanepilt on lummav, siis nüüd vaatan ma selle peale ebamugavustundega… Kes loeb, saab aru miks. Jah, oleks põnev lugeda, kuidas Silva lugu edasi areneb. Kahju ainult, et nii mõnigi huvitav karakter selles raamatus surma sai. Aga miski ütleb mulle, et Omavere on hullude ja mõrtsukate põhjatu kasvulava, nii nagu Midsomeri külakesed.

Mida arvas Kätlin Aru:

„Tüdruk rongis“ See oli esimene raamat, mille ma üle mitme aasta lugemise alustamiseks valisin. Alguses ei saanud selle raamatuga vedama, pärast aga pidama. Raamat räägib noorest naisest Rachelist, kes sõidab iga päev rongiga tööle. Päevast päeva jälgib ta inimesi, kes elavad rongi peatumiskohas, ja hakkab neid nimetama Jessiks ja Jasoniks, kelle elu tundub talle nii täiuslik. Seda päevani, kui kaob Jess ehk Megan. Rachel teadis kusagil oma sügavas mälu sopis, mis juhtus kadunud naisega. Kuid kuna Rachel oli pidevalt purjus, siis ta ei osanud kohe oma mälupilte tõlgendada ja keegi ei uskunud teda. Raamat on kirjutatud peategelaste seisukohast, millega oli mul raske alguses kohe harjuda. Pidevalt kirjutati minevikust ja mida Rachel meenutas oma varasemast elust. Väga põnev ja kaasahaarav raamat. Kuidagi ei saanud käest ära panna. Olen seda raamatut paljudele soovitanud ja ka neile on see meeldinud.

„Pimedas pimedas metsas“ Kohe pakub huvi raamatu kujundus ja sisu tutvustus. Väga kergesti loetav raamat. Raamatu peategelaseks on Nora, kes saab ühel päeval ootamatult oma postkasti kutse tüdrukuteõhtule. Veider asjaolu on aga see, et ta pole kutsujaga üle kümne aasta suhelnud. Tüdrukuteõhtu toimub ühe teise naise tädi majas eemal metsas. Alguses on olemine kohmakas, kuid mingil hetkel hakkavad asjad viltu kiskuma. Raamat on küll põnev, aga kindlasti mitte võrreldav raamatuga „Tüdruk rongis“. Kiire, lihtne lugemine, kuid ei tekitanud väga põnevust, midagi jäi nagu puudu. Sobilik lugemine neile, kes väga suured lugejad veel pole.

„Sa pead suudlema Silvat“ Siiani pole ma väga eesti autorite raamatuid lugenud, sest enamasti olen nendes pettunud. Selles raamatus aga ei pidanud pettuma. Raamatu peategelaseks on Silva, kes vaevleb magamatuse käes. Ühel õhtul teeb ta autoga peaaegu avarii. Teda jääb pärast seda õnnetust piinama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa sõitis, oli kuidagi tuttav. Talle tundub, et see oli tema lapsepõlvesõber Helena Omaverest. Veidraks teeb selle aga see, et Helena kadus juba kakskümmend aastat tagasi. Silva hakkab käima Omaveres ja uurima, mis tegelikult Helenaga juhtus. Tuleb välja palju õõvastavaid asju seoses Helena kadumisega. Kuid siiski mulle raamat väga meeldis. Oli kaasahaarav ja põnev. Kuidagi ei saanud raamatut vahepeal käest panna, kui ei teadnud, mis edasi juhtub. Just selliseid raamatuid lugedes saad olla oma „mullis“ ja argipäevast välja lülituda. Mida arvas Triinu Rannaäär: https://triinuraamatud.wordpress.com

„Pimedas pimedas metsas“ Suhtusin raamatusse kerge eelarvamusega. Ma ei teagi miks. Võib-olla sellepärast, et seda võrreldakse raamatuga „Tüdruk rongis”, mida omakorda soovitati, kui sulle meeldib Gillian Flynni raamat „Kadunud”. Viimati nimetatud raamat mulle ei meeldinud. Hoolimata sellest võtsin siiski väljakutse vastu. Õnneks esimene raamat pettumust ei valmistanud, kuigi ma juba aimasin, kes on mõrvar. Autor küll püüdis lugejat eksitada ja korraks ehk õnnestuski natuke kahtlema panna, aga mu esimene aimdus oli õige. Nagu pealkirigi ütleb, toimub tegevus pimedas metsas ühes klaasist majas. Nora saab ühel päeval kirja, kus teda kutsutakse ammuse sõbranna Clare’i tüdrukuteõhtule. See paneb teda imestama, sest ta ei ole Clare’i näinud ega temaga suhelnud juba kümme aastat. Ometi otsustab ta kutse vastu võtta ja nii leiabki ta ennast koos sõbranna Ninaga sellest klaasist majas. Maja tundub talle ebasõbralik ja ta ei saagi enam aru, miks ta kutse vastu võttis ja miks ta üldse kutsuti. Igatahes seltskond sellel tüdrukuteõhtul on kirju. Flo – Clare’i parim sõbranna, õhtu korraldaja ja natuke ebastabiilne, jumaldab Clare’i. Ta soovib, et kõik oleks täiuslik. Melanie – väikese beebi ema, kes tegelikult ei taha üldse seal olla, vaid soovib oma beebi juurde tagasi. Nina – arst, tuntud terava ja sarkastilise huumorisoone poolest. Nora – katkise minevikuga, ei suuda unustada kümne aasta tagust armumist ja sündmuseid, mis sellele järgnesid. Tom – ainus mees tüdrukuteõhtul. Ilmselt sellepärast, et ta on gei. Ennasttäis draamakirjanik. Clare – tulevane pruut, ilus inimene, meeldib kõigile. Terve nädalavahetus on planeeritud igasuguste tegevuste ja mängudega. Viimasel õhtul läheb aga midagi viltu ja keegi saab surma. Ja keegi sellest seltskonnast on mõrvar. Nora ärkab haiglas üleni verisena, aga ei suuda meenutada, mis täpselt juhtus. Tegelikult oli raamatu tegevus natuke etteaimatav. Lisaks sellele, et arvasin ära mõrvari, aimasin enam-vähem ka motiivi. Hoolimata sellest on tegemist põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Nagu raamatu tagakaanelgi hoiatatakse, hoidis see mind pool ööd üleval. Lugemine edenes kiirelt ja märkamatult oli 200 lehekülge loetud. Ühe õhtu lugemine. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevat ja pingelist lugemist. Autor hoiab pinget üleval kuni lõpuni. Mul on hea meel, et see raamat minuni jõudis.

„Sa pead suudlema Silvat“ Mul olid selle raamatu suhtes eelarvamused. Sedakorda mitte autori, vaid kaanepildi pärast. See ei meeldi mulle üldse, on selline õudne. Ma alguses ei teadnudki, et autor on eestlane. Kaanepilt hõivas kogu mu tähelepanu ja ma ei märganudki autori nime. Mõtlesin, et jälle üks Skandinaavia krimi. Raamatus on palju igasuguseid eripalgelisi ja kiiksuga tegelasi. Tegemist on psühholoogilise kriminaalromaaniga. Peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes ühel päeval magamatusest äärepealt ühele naisele otsa sõidab. Ta arvab, et see naine on tema lapsepõlvesõbranna Helena. On ainult üks aga. Helena kadus juba 20 aastat tagasi ja on väidetavalt surnud ja mahagi maetud. Silvat hakkab see painama, nii et ta otsustab uurida, mis siis Helenaga tegelikult juhtus ja kas see naine, kellele ta äärepealt otsa sõitis, oli ikka tema sõbranna. Ta läheb linnast maale vanaema juurde, et selles selgust saada. Samal ajal toimuvad seal väikeses asulas kummalised sündmused. Keegi tapetakse, keegi lükatakse trepist alla. Miks seda tehakse ja kas need sündmused on omavahel seotud, selgub raamatu lõpus. Ma alustasin „Sa pead suudlema Silvat” väheste ootustega ja tundus, et raamat edeneb aeglasemalt kui paar eelmist, aga märkamatult haaras see mind endasse, nii et lugesin hiliste tundideni. Raamat on ääretult köitev ja ei ole väga verine ning minu jaoks pole ka sünge. Kuigi teemad on küll õõvastavad. Peaaegu kõik Omavere saladused tulevad päevavalgele. Asula nimi on ka tähenduslik. Ükski tegelane ei ole üdini hea või üdini halb. Peale vaadates täiesti tavalised maainimesed oma rõõmude ja muredega. See, mis sealt lõpuks välja koorub, on üllatav. See ei peaks muidugi kedagi üllatama, et Birk Rohelend oskab kaasahaaravalt kirjutada. Igatahes mina soovitan lugeda seda raamatut ja jään ootama järgnevaid Silva Stökeli lugusid.

„Tüdruk rongis“ Raamatu pealkiri on küll „Tüdruk rongis”, aga minu arvates on tegu juba naisega, mitte enam tüdrukuga. Tema nimi on Rachel ja ta sõidab iga päev rongiga Londonisse „tööle”. Ta sõidab iga päev mööda oma endisest kodust ja talle jäävad silma mees ja naine. Rachel nimetab neid Jessiks ja Jasoniks. Nad meeldivad talle ning ta kujutab ette, mis elu nad elavad. Racheli meelest on nendel ideaalne elu. Ühel päeval „Jess” kaob. Rachelis tekib tungiv vajadus aidata politseid uurimises. On ainult mõned probleemid. Ta ei tea, kuidas sellest politseile rääkida, ja ega nad teda usukski. Rachel on nimelt alkohoolik ja teda peetakse ebastabiilseks inimeseks, keda ei saa usaldada. Sellele aitab kaasa ka Tomi uue naise Anna tegevus. Lõpuks pöördub Rachel hoopis Megani (Jess) mehe Scotti (Jason) poole. Minu jaoks on sellel lool kolm peategelast ja nad kõik on naised: Rachel, Megan ja Anna. Rachel ei ole siiani saanud üle sellest, et mees ta maha jättis ja kohe uue naisega lapse sai. Nimelt Rachel ja Tom püüdsid last saada, aga ebaõnnestunult. Mulle meeldis Rachel, mis siis, et ta oli selline õnnetu, muserdatud ning tahtejõuetu alkohoolik. Ma tundsin talle kaasa ja mõnikord tahtsin teda kallistada. Natuke imelik seda kirjutada, aga nii oli. Megani elus ei ole ka kõik korras. Ta ei saa magada ning teda painavad sündmused minevikust. Lõpuks siis Anna, kes on uhke selle üle, et omast arust „päästis” Tomi hullu naise Racheli käest. Ta on narruseni uhke oma ilusa pere üle ja põlgab kogu hingest Rachelit. Kõiki kolme naist seob siiski üks asi. Kõigest sellest saab kokku lõpuks üks kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mida ei suuda käest panna, enne kui raamatu lõpp käes. Väga hästi kirjutatud ja kõik see manipulatsioon tuleb välja alles raamatu lõpus. Minu jaoks ongi selles raamatus esiplaanil see psühholoogiline aspekt. Krimilugu on natuke tagaplaanil. Igatahes soovitan lugeda kõigil, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Mida arvas Daire Lüüs:

„Tüdruk rongis“ Hakkasin lugema veidi eelarvamusega. Tavaliselt mulle ei istu need raamatud, mida bestselleritena välja reklaamitakse. Ja reklaamis võrreldi Flynni raamatuga „Kadunud“, mis mulle üldse ei meeldinud. Kuid mida edasi lugedes, seda rohkem hakkas meeldima ja tõesti on hea raamat. Sobilik lugemiseks nii neile, kellele meeldivad krimilood, kui ka psühholoogilise naisteromaani austajale.

„Pimedas, pimedas metsas“ Raamatut reklaamitakse kui sobivat lugemisvara neile, kellele meeldis „Tüdruk rongis“. „Tüdruk rongis“ oli tunduvalt parem kui „Pimedas pimedas metsas“, aga stiililt on nad jah sarnased: veidi naistekad, veidi krimid, veidi psühholoogilised. See raamat ei olnud minu jaoks päris ladus, kohati oli hea, aga siis nagu said ideed korraks otsa ja edasi oli veidi kunstlik koht, siis läks jälle sujuvamalt edasi. Ja ma arvan, et kõigil lugejatel on hulga lühemad juhtmed kui peategelasel ning asja tuumani jõudmine ei võta sugugi kümmet aastat. :) Igatahes lõpus selgunu oli minu jaoks juba ammu selge. Aga suviseks kergeks meelelahutuseks sobib lugeda küll.

„Sa pead suudlema Silvat“ Minu jaoks Eesti krimikirjanduse maastikul veel ühtegi väga säravat tähte pole. Hargla kriminullid jäävad minu jaoks kahvatuks tema ulmekirjanduse kõrval. Katrin Pautsi esimene raamat (teist ei ole veel lugenud) on minu jaoks veidi liiga uimane ja vähe verine. Marje Ernitsa Ira Teveri lood on üsna loetavad, aga väga kodukootud välismaa krimi kõrval. Kuna seda raamatut on üsna kiidetud, siis lootsin natuke veel enamat, kui see raamat oli. Üsna põnevalt oli kirja pandud küll, ega lõpupoole enne raamatut käest ei saanud panna, kui läbi oli. Kuidagi liiga kergelt kadusid aga tegelased sealpoolsusesse lõpuosas. Tegelased, keda tundus, et kirjanikul enam edaspidi vaja ei läinud. Süngust oli lool oma jagu, osalt jäi see ka peale lõppu rõhuma, kui mõtlesid, et selliseid asju ei juhtu ju vaid raamatutes, vaid aeg-ajalt on kuulda, et ka reaalses elus. Kogu lugu oli põimitud Silva perekonna ja lapsepõlvemälestuste keskele. Nüüdseks oli Silva ajakirjanik ja pisikese autisti ema. Kakskümmend aastat ei olnud ta külastanud oma vanaema ega tema kodukohta, kus ta veetis suurema osa oma lapsepõlvest. Kuid ühel õhtul tundub Silvale, et ta sõitis otsa oma lapsepõlvesõbrannale, kes kadus teadmatult kakskümmend aastat tagasi. Silva hakkab visalt asja uurima vaatamata, et ta tunneb, et kohalik rahvas varjab ja salatseb ning eelistab, et Silva tagasi linna läheks ning kõik unustaks. Esimene Silva Stökeli lugu ei olnud veel minu jaoks see päris särav täht, aga hakkab juba sinnapoole minema ja loodetavasti saab raamat järjed, mis juba järjest säravamaks lähevad.

Mida arvas Hedvika Pilt:

„Pimedas pimedas metsas“ Palju promotud, sünge krimilugu-mõrvamüsteerium. Mõrvamüsteerium siis kohe mitmes mõttes: enamuse osa raamatust püüad koos peategelasega mõistatada, kes see ometi surma sai, ja ülejäänud osa, kes siis tapja on. Peategelane on 26-aastane Leonora (kooliajal Lee, tänapäeval Nora), kergelt eraklik kirjanik, kes ootamatult saab kutse kunagise koolikaaslase Claire’i tüdrukuteõhtule kuskile Inglismaa maakohta. Olukorra teeb eriskummaliseks see, et naised pole omavahel 10 aastat suhelnud. Nimelt Nora ja Claire olid kunagi parimad sõbrannad, kuid kui tüdrukud olid 16, midagi juhtus ning Nora vahetas kooli ja igasugune kontakt katkes. Tüdrukuteõhtu (nädalavahetus tegelikult) maakohas osutub väga sündmusterohkeks ja Nora ärkab kerge amneesia, hunniku sinikate ja kriimustustega haiglas. Raamat kulgebki Nora mälu taastumise rütmis, vaikselt hakkavad meenuma detailid nädalavahetusest ja kui politseiuurija temani jõuab, saame ka teada, kes pidu üle ei elanud. Raamatus on omajagu pöördeid, kuigi tempo iseenesest väga kiire ja äkiline pole. Mõrvari arvasin üsna kiirelt ära ja ühe pöörde tulekut kahtlustasin veel, kuid nautisin igati n-ö kinnituse leidmist ja kulgemist lõpplahenduseni. Soovitan thrilleri ja müsteeriumihuvilistele. Mulle meeldis.

„Tüdruk rongis“ Raamatu peategelane Rachel on tõsiselt elu hammasrataste vahele jäänud. Ta ei saa lapsi, mistõttu pöördus alkoholist lohutust saama, mees lahutas temast ära ja abiellus teisega, kellega juba ka beebi õnnestus saada. Alkoholi tõttu kaotas Rachel lõpuks ka töö, kuid seda ei julge kellelegi tunnistada... Niisiis ainus tegevus tema päevakavas on sõita hommikuti rongiga (justkui tööle) ja püüda elada nende elusid, kelle majadest iga päev möödub. Eriliselt jääb talle silma üks kena paarike. Kuni ühel päeval näeb ta naist ühe teise embuses ja tagatipuks kaob see naine veel ära ka. Rachel ei saa lihtsalt vastu panna ja üritab sekkuda juurdlusse ning üritab asjaloos selgust leida. Lugu jutustatakse mitmest erinevast vaatevinklist mitme asjaosalise poolt ja usaldusväärsed pole nad keegi. Üks on alkohoolik (kel alkoholist vahel mäluaugud), teine valetaja ja kolmas petab. Küll aga on kõik äärmiselt õnnetud inimesed, kellest oli kahju. Pinev ja kaasahaarav raamat. Sünge ja hea.

„Sa pead suudlema Silvat“ Silva on ajakirjanik, kes kasvatab 3-aastast poega, kellega pole kõik päris korras. Korras pole ka Silva suhe elukaaslasega ja ega ta endagagi lood suuremad asjad pole, sest kõige selle foonil pole Silva enda sõnul korralikult magada saanud juba 3 aastat. Äkitselt toimunud kummaline sündmus tuletab Silvale meelde ta kunagise lapsepõlvesõbranna Helena Holmi, kes 20 aastat tagasi kaduma läks. Lugu hakkab Silvat niivõrd palju kummitama, et taas rahu leida, läheb ta tagasi Omaverre asja uurima, kus sai viimati lapsena käidud. Holmide majapidamine on endiselt alles, kuid viimane kui üks Holmidest on surnud imelikel asjaoludel, mida keegi polnud vaevunud täpselt välja selgitama. Omavere on nagu üks must auk (kus ei kehti seadused, reeglid), kus inimesed kaovad ja nende saatus ei kõiguta kedagi karvavõrdki. Isegi kohalikul politseinikul on suva, tal omad mured – kanep tahab kasvatamist ja abikaasa on suremas. Kohapeal elab endiselt Silva eakas vanaema, kes tundub midagi teadvat, aga hoiab suu lukus („Kulla laps, mis sul Holmidega pistmist? Kui asi on selles, siis sa poleks üldse pidanud tulema“). Nagu ka kõik teised Omavere elanikud. Vohab tappev ükskõiksus (ja hullus). Lumepalli lükkabki veerema Silva ise oma ringi nuuskimistega tänu õnnetule asjaolude kokkulangemisele ja nii uute kui vanade laipade virn hakkab kerkima. Saladusi tuleb välja koletul hulgal – üks võikam ja südant pahaks ajavam kui teine. Mõni puudutab ka Silvat ennast kaunis lähedalt. Silva peab ümber hindama nii mõnegi (okei, enamuse) lapsepõlvemälestuse… Võrreldes teiste riikide sarnase žanri raamatutega ei tulnud kordagi sellist tunnet, et kodukootud kraami kohta käib kah. Vaid, et tegu on korraliku sünge kriminaalromaaniga, mille järge tahaks ka juba lugeda. Mõned ebaloogilised kohad olid, aga neid leiab otsimise korral kõikjalt. Miko surm näiteks – kes võitleb roppu moodi ellujäämise nimel, et järgmise tunni jooksul end aknast alla kukutada? Ja Silva vanaema Estri olukord. Miks Silva oma vanaema eest üldse ei võidelnud – kui sulle öeldakse, et su vanaemal on see ja too vigastus ja ime, et ellu jäi, ja et veab, kui ta paar kuud niimoodi vastu peab (aga ära palju looda), aga sul pole mõtet palatisse teda vaatama minna, siis mida hekki – sa lähedki lihtsalt haiglast minema ja rohkem tagasi ei kipu?! Ja haigla personalist ma parem üldse ei räägi. Terve mõistusega polnud raamatus vist küll keegi.

#minaloen #võtsinväljakutsevastu #lugemineonpõnev #trendinurk

3 notes · View notes