Saksa keeles Gewöhnlicher Blutweiderlich, inglise keeles purple loosestrife. Ka tuntud kassisaba, roosirohi, põdralille nime all.
Mitmeaastaline roht- ja õistaim kukesaba perekonnast, kukesabaliste sugukonnas, mis kuulub mürdilaadsete seltsi, ja omamoodi on osa kaheidulehelistest.
Tavaliselt 30-100 cm pikk, võib aga ka kuni 2,5 meetriseks kasvada. Tugev vars, õitseb juulist septembrini näiteks madalsoodes, veekogu kallastel ja teistel märjapaigades. Eelistab seega niiskemat mulda, aga samas päikselist asukohta.
Lehed võivad olla mitmesugused. Õied on kuue kroonlehega, mis on üle sentimeetri pikkusega päris suured. Sarnane põdrakanepiga, mis aga ei kasva märgades asukohtades, ja on saledam ja 5 kroonlehega.
Ravimtaim, kasutaim (nahaparkimine, värvimine), halval ajal ka söögitaim.
Pildid: Ivar Leidus, CC BY-SA 3.0, Wikimedia Commonsi kaudu (vasakul), AnRo0002, CC0, via Wikimedia Commons (paremal)
TeunSpaans, CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons (all)
Hei! Hiljuti mõtlen aina rohkem vaimsest ja füüsilisest tervisest kui tervikust. Oleks huvitav lugeda su mõtteid-mida kujutab endast ette terve vaim terves kehas? Ja kuidas tänapäeva kiire elutempo ja stressi kõrvalt “terve” olla? Mida rohkem sellele mõelda, seda keerulisem see tundub...
See puudutab täpselt seda igihaljast tasakaalu küsimust. Vaimne ja füüsiline tervis on nii seotud, et neid on raske eraldada. Ei ole üht ilma teiseta. Ei saa üht asendada teisega.
Üks hea näide on reegliterohke “ülitervislik” clean eating. Toitumisinfo ja terviseteadlikus on viimaste aastatega tegelikult üpris palju edusamme teinud, aga siiani näeb liiga tihti selle trendi või mõtteviisi järelkaja. See ei ole tasakaal, kui sa üritad kõiki toiduaineid alati mingisuguse “puhtama” ja seega “tervislikuma” variandi vastu vahetada või kui tervislikkuse aspekt trumpab absoluutselt igas olukorras üle toidu ja toitumise teised olulised funktsioonid nagu jagamine, sidemete loomine, tähistamine või nauding. Heaolu, mida toit loob, ei ole seotud ainult toidu füüsiliste omadustega.
Üks olulisi asju, mida mõista, on see, kui võimas on meis alati kohal olev alateadvus.
Me võime rääkida endale ükskõik kui palju ilusat selle kohta, kuidas ainult toitainetihedate, elujõudu täis, puhaste ja üdini tervislike toitude söömine on enese armastamise ja endast hoolimise akt (ja nii see ju ongi), aga meis kõigis on peale füüsilise ka muud vältimatud ja üdini inimlikud tungid ja vajadused, mille eitamine ei ole tervislik.
See ei ole alati otseselt tajutav, aga pidev tervislike ja võõraste asenduste tegemine ja tuttava naudingu vältimine, on konflikt meie alateadvuses. Mis siis, et see ei ole üksikute valikutena midagi erilist ja ka tatrajahust pannkooke, oa-browniesid või spirulina batoonikesi võib õppida nautima. Aga iga järjestikune alateadlik konflikt nõuab üha rohkem tahtejõudu ja enese ärarääkimist.
Loen hetkel Daniel Kahnemani raamatut “Thinking, Fast and Slow”, mis tutvustab sellist kontseptsiooni nagu ego depletion. Iga emotsionaalne pingutus või püüe mõnd oma alateadlikku instinkti kontrollida nõuab energiat. Situatsioone, mis seda energiat nõuavad on palju erinevaid, aga need kõik vähendavad meie motivatsiooni ja enesekontrolli.
Mõned raamatus toodud näited, mis vaimset energiat võtavad: emotsionaalse filmi ajal tunnete all hoidmine, üritamine teistele muljet avaldada, oma kallima halvale käitumisele lahkusega vastamine ja pidev konfliktsete valikute vastu võtmine.
Ja näited, mis illustreerivad seda, kui vaimne energia on väga madalale aetud: ülesöömine, impulsiivne ostlemine, agressiivsus, kognitiivsete võimete ja otsustusvõime langus. Muide, siinkohal võiks mainida, et ei olegi nii imekspandav, miks näiteks kõrgem sotsiaalne staatus on seotud tervislikuma toitumisega. Kui me peame vähem kokku puutuma vaimsete stressoritega, on selle võrra lihtsam igapäevaselt tervislikult toituda. Meie motivatsioon seda teha on ka sellisel juhul suurem.
Teine näide, millest ma väga pikalt praegu ei kirjuta, aga mis sobib väga hästi illustreerima vaimse ja füüsilise tervise seotust on toitumisega seotud hirm või moraalitsemine, mis võib tekitada psühhosomaatilisi toidutalumatuse sümptomeid. Kui igal pool räägitakse, et gluteen tekitab sõltuvust või on seotud igasuguste haigustega ja nisu on räpane toit, mida ei tohiks süüa, siis on täiesti võimalik, et vaid sellest teadmisest tekivad täiesti tervel inimesel gluteenitalumatuse sümptomid, kui ta gluteeni tarbib (või isegi siis, kui ta gluteeni ei tarbi, aga arvab, et tarbis). Mõttejõud on väga võimas.
Kõige selle lõpetuseks ei saa muidugi järeldada, et kõik meie püüdlused tervislikult toituda on mõttetud või eos läbi kukkunud või et me peaksime igale oma mõttele või isule järgi andma. Mkm!
Tervislikud toitumismustrid, mille me teadlikult valida saame, saavad kindlasti olla positiivse ja tervendava mõjuga. Toitumine (ja muud elustiiliharjumused) on vaimse tervisega ka teistpidi seotud. Vaimne mõjutab füüsilist ja füüsiline vaimset.
Üks paljudest mehhanismidest, kuidas meie toit meie vaimset heaolu mõjutab, on näiteks soolestiku mikrofloora, mis suhtleb meie ajuga läbi nn gut-brain axis’e. Toit, mis on hea meile, on tihti ka hea meie mikrofloorale ning mõlema heaolu aitab luua terviklikku vaimset ja füüsilist tervist. Üha enam liigume me ka näiteks selle suunas, et tervislikust toitumisest saab depressiooni ravi üks vältimatuid osasid. Ka regulaarne füüsiline aktiivsus on vaimse heaolu juures vältimatult oluline. Samuti uni ja meid ümbritsev keskkond.
Niiet, tasakaal, tasakaal, tasakaal. Ei saa toitumist üksikuna ülehinnata ja on kahju, kui selle potentsiaalset kasu vähendadakse stressi ja rangusega.
Me petame end, kui arvame, et täielikult 100% puhas ja “tervislik” toitumine on miski, millest me esiteks nii palju kasu saame, kui me usume ja teiseks, et me oleme selliseks asjaks (sellises ühiskonnas ja keskkonnas, kuhu me kuulume) võimelised. Seda uskudes jääme me alati enda reeglite kohaselt läbi kukkuma ja siis alati uuesti algusest alustama. Nii takistame ise endal vaimse ja füüsilise heaolu tervikul tekkida.
Meie ratsionaalne ja moraalne “mina” tahab olla vooruslik ja terve ning meie alateadlik, impulsiivne ja inimlik “mina” tahab nautida ja koheselt rahuldatud saada. Tasakaal ongi nende kahe pidev läbirääkimine ja väike võnkumine nende vahel.
Ma arvan, et tervisliku toitumise ja tervise küsimus on sarnane meie unistuste/eesmärkide ja õnne küsimusele. Me kipume unustama, mis meid tegelikult terveks ja õnnelikuks teeb. Vahel võib see raske olla, aga see ei ole keeruline.
UUS ALGUS: 813 PÄEVA VAIKUST ON LÄBI
No nii. Klassika! 813 päeva ei ole ma postitanud absoluutselt midagi siia, oma ühel hetkel nii suure innuga loodud blogisse, millest pidi ju saama hobi, millesse suhtun ääretu tõsiduse ja järjepidevusega. Aga läks nii nagu ikka.
Vahepeal on minust saanud absoluutselt teine inimene. Nii nad vähemalt ütlevad, et juhtub, kui saad lapsevanemaks. Täna mõtlesin sellele süvitsi ja sain aru, et kuigi olen endiselt mina (sest ega vanale karule uusi trikke ei õpeta ja ega vahel pole vajagi), on minu suhtumine teatud asjadesse niivõrd palju muutunud, et võib kohati nõustuda küll. Sest oma suhtumisega ju loongi oma maailma - maailm teeb, mis ta tahab (jah, see ON vihje, et Smilersi uus laul on mu lemmik), mina seepeale aga vaatlen, reageerin, kogen, teen järeldusi, õpin. Või ei õpi, olen loll edasi. Suhtun. Või tegelikult... Suhtuda võin kuidas iganes, kuid reageerimine on see, mis loeb, kas pole? Ja oma emotsioonide talitsemine on miski, mida olen keevaverelise kaljukitsena terve elu pidanud õppima. Ei ole lihtne olla vihasena maailma vihasem, kurvana maailma kõige kurvem... Rõõmsana on maailma rõõmsaim muidugi tore olla. Aga ka sel on omad tahud - vahel olen nii taltsutamatult, vastikult rõõmus, et kellelgi hakkab lausa ebamugav ning siis on vaja neil mingil põhjusel mind maa peale tagasi tuua. Ja see jälle lihvib minu enesekindluselt ja julguselt end väljendada mõne millimeetri... No kuramus, iga nurga taga on mingi peensus, millest jälle õppida tuleb. Give me a break! See kõik on loomulikult elukestev õpe, kuid uhkusega saan öelda, et samme on astutud küll. Eriti just viimase paari aastaga.
Tunnen, et aina vähem huvitab mind minu mullist väljapool olev ning üha raskem on kõigutada minu enesekindlust olla täiesti rahumeelselt mina ise. Kas see polegi mitte õnneliku elu saladus? Tunda end koduselt, enesekindlalt ja armastatuna nii iseenda kui täpselt õigete teekonnakaaslaste poolt? Ei saa ju öelda, et AINULT iseenda poolt, sest ega inimene pole loodud üksikuks. Oma absurdselt armsate pisikeste varvastega, nii õrna ja abitut, looduse poolt minu jaoks vastupandamatust beebilõhnast auravat last rinnal hoides tunnen seda kogu keha ja hingega. Minu maailm keerleb tema ümber ja tema maailm minu maailma ümber ja meie maailmad on nii mõnusasti põimunud, et pole aega põski naeratamisest puhatagi.
Just sellest emadusest on mul nii suur kihk rääkida. Rasedana arvasin veel, et nii magedalt juustused on kõik need mampsid, kes emaks saades kogu oma identiteedi lapsevanemaks olemisega seovad, aga nüüd ma saan täitsa aru, milles see võlu on. Endiselt ei ole mul soov seda küll teha, kuid tunnen isegi, et mul on lausa vaja kuskile katusele ronida ja kogu hingest röökida, kui võimas on emaks saamine, kui äge on mu uus elu ning kui eriline on olnud just minu teekond.
Olen aru saanud, et olen endal keelanud olla elevil. Sest on juustune? Mage? Just nagu need, keda on mingil hetkel seganud minu taltsutamatu, ülevoolav rõõm millegi üle. Tuleb välja, et olen ise end saboteerinud. “Ole nii sina ise, et kõik teised julgevad ka nemad ise olla,” ütlen ma teistele. Tõstan käed nagu prohvet ja loobin innustavaid mõtteteri sõprade suunas nagu homset poleks, sest teoorias olen ma ju nii tugev. Ometi olen iseendale kõike seda ütlemata jätnud. Aga nüüd ma olen otsustanud, et ma hakkan seda tegema. Mitte ainult heal päeval, vaid ka halval. Ja ma ütlen endale, et küll sa, lollpea, varsti näed. Oota ainult!
Ah, jah, emaks saamisest ja olemisest ei jõudnudki veel siin “katusel” röökida. Sellest siis järgmine kord. Ja ausalt, see ei ole 813 päeva pärast.
Viimane aasta on olnud raske meile kõigile. Juhtunud on palju kuid, miks me alati vaatame tagasi kõigile halvale? “Kõik suured muutused saavad alguse kaosest” - Deepak Chopra.
12.03.2020 kuulutati Eestis esimest korda välja eriolukord. Sellest ajast on toimunud mitmeid muutusi. Eesti inimesed olid sunnitud olema loomingulised. Arenenud on inimeste kokkamisoskused kui ka üldine tervislik eluviis on tõusnud. Vaatame seda, kui positiivset muutust, me kõik oleme saanud tegeleda iseendaga ja puhata igapäevaelu stressist. Tänaseks küll sooviksid paljud inimesed tagasi naasta toimetamise juurde ja puhkust on ehk liiga palju olnud, kuid alguses oli see ju hea?
Kui mõtleme veel kaugemale, paljud pered, kellel üksteise jaoks aega ei leidnunud on saanud nautida aina rohkem aega koos. See on ju positiivne? Kindlasti on raske olnud peredel, kellel on mitu kooliealist last ja, kes töökõrvalt 24/7 tähelepanu nõuavad aga see on ka lastele palju enesedistsipliini õpetanud, kuidas iseseisvalt toime tulla.
Kui minna rohkem spetsiifiliseks siis ka palju arengut on olnud tehnoloogiavallas. Nõudlus erinevatele seadmetele on suur ja see paneb tehased kiiremini töötama ja mõtlema. Ka hea?
Hea meel on näha, et paljud asjad on siiski arenenud, kõige halvaga kaasneb ka head. Tore on tõdeda, et Eestlased polegi nii negatiivsed. Mis te arvate? #staypositive
Kuidas magasid uues kohas? Kas inimesed toredad (veel)? Pagasiga läks hästi? Süüa saab seal normilt teha?/KL
Üldiselt on hubane ja mõnus magada, aga samas olen igal hommikul väsinuna varakult üles ärganud. Ju siis ma pole harjunud halval madratsil magama haha.
Inimesed on hästi toredad! Olen nüüd peaaegu kõikide ühikakaaslastega kohtunud ja nad on väga vahvad! Kuigi olen tüüpiline eestlane ehk tühja juttu ma ajada ei oska, seega olen veits sotsiaalne äbarik.
Pagasiga läks väga hästi. Vaatamata mu ebaõnnestunud kinnisidumisele, ei lagunenid mitte midagi ära :)
Tegin just täna õhtul oma esimese päris-päris toidu! Senini polnud mul kõike poest kokku veetud ning olin söönud hummust, porgandit, krõpsu jne, aga nüüd saab hakata vaikselt kokkama. Ruumiga meie köök just ei hiilga ja kaks Hiinast päris tüdrukut on kahtlaselt palju ruumi kappides ja külmkappides hõivanud, aga vast saame hakkama :D Omaette nähtused on muidugi siinsed kraanikausid, mis on koguaeg umbes ning eraldi kuuma ja külma vee kraanidega...