settlenotyet

[settlenotyet]

Oleme nüüdseks Andorras juba üle kahe kuu olnud.

Esimene kuu läks enamus energiat paberite ajamise peale, kuid detsembri lõpuks saime mõlemad siiski enamus asjad aetud. Jorge alustas tööd juba detsembri keskel, mina jõuludel. Sellest ajast oleme püsivalt tegusad olnud ja vaba aega on vähe. See läheb enamjaolt puhkamise ja sõpradega koos aja veetmise peale. Jaanuari teisel nädalal saabus ka sõber Paulo siia, kes teeb sama instruktorikoolitust, mis Jorge eelmine aasta tegi, kuid lumelaual, mitte suuskadel. Seni on ta väga rahul ning eelmine laupäev sai ka juba level 1 eksami edukalt läbitud.

Lund on meil lademetes, millest enamus sadas eelmisel ja üle-eelmisel nädalal. Ametlikel andmetel sadas ajavahemikul 22.jaanuar-6.veebruar maha 2 meetrit lund. Eelmise nädala lõpus oli ka väga külm, kui pügalad langesid -20 kraadini (mägedes lausa -30).

Kohalikud on kõik toredad ja uusi sõpru-tuttavaid on palju. Naudime mõlemad oma tööd ja oleme rahul, et otsustasime veel ühe talvehooaja siin veeta. Suure tõenäosusega ei jää see ka meie viimaseks :)

Kaugel olevatele sõpradele saadame suured kallid ja kõike paremat. Üle poole hooajast on selja taga, seega juba varsti näeme! Seni püüan jagada kõigest pilte! 

Parimat! 

L & J

[settlenotyet]

Montalegre, Portugal

[settlenotyet]

Imeline Cies’e saarestik taaskord

[settlenotyet]

Ponte de Lima, Portugal

[settlenotyet]

[settlenotyet]

Pean häbiga tõdema, et viimasest blogipostitusest on möödas peaaegu 8 kuud o.O kuid see-eest luban, et edaspidi püüan siinset keskkonda rikastada vähemalt piltide näolgi, kuna eelmise aasta kirjutamise kogemusest õppisin, et kirjameest minust ei saa, sest need postitused tulid raskelt. Pilte ma teen küll oma tagasihoidliku Meizu-foniga aga hetked saavad üpriski teravalt jäädvustatud, ja vahel ehk lupsab ka mõni zeniidihakatis teiste piltide vahele. Pilti teen kõigest, mis hinge paitab, kriibib või meenutamist väärib.

Paid ja päikest! L 

[settlenotyet]

LÕPUKS jõudsin mina ka mäele! Pika ootamise järel ja ilma, väsimuse, muude plaanide, vigastuste tõttu edasi lükatud plaan sai lõpuks teoks. Laenasin sõbranna Ellie käest saapad, suusaprillid- ja kepid ning Jorge lubas oma uusi suuski ja kiivrit kasutada - ja muud polnudki vaja. Pilet taskus ja hüppasime minu esimese kondula peale (need on need väiksed kabiinid, mis sind mäetippu veavad). Vaated olid kõik imelised, lumi, mäed ja puud - suurepärane! Mäesuusad on veidi teistsugused võrreldes nendega, millega mina koolis suusatasin - suusad on pea poole laiemad, raskemad ning mis kõige kummalisem (ja ka raskem harjuda) - kand on suusa küljes kinni.

Jorge oli mu täitsa isiklik õpetaja ja nüüd saan veel kindlamalt öelda, kui super suusainstruktor temast saab. Alustasime lihtsamatest asjadest nagu peatumine ja aeglustamine, edasi juba pööramine, mis on keerulisem ja võtab harjumist. Kui sa ikka mäest alla kihutad siis väga loomulik ei ole, et peaks ettepoole kummarduma, et paremini pööret sooritada aga nii see käib ja laugemal mäel oli see kerge ja nauditav aga mida järsemaks läks mägi seda hirmsam oli (mis on loogiline) ja muidugi ei aita kaasa hirm kellelegi otsa sõita või teistele ette jääda. Teine huvitav kogemus olid need trossid ja asjad, mis sind mäest (pigem künkast) üles aitavad (selleks pole vaja kondula peale ronida). On vaja vaid trossi otsas olev plastikots omale jalge vahele panna ja see veab sind üles.. veider. Ühesõnaga kõik on harjumise asi!

Kuna laenatud saapad olid mulle veidi väikesed, siis see oli ka väikseks takistuseks sellest päevast kõike võtta. Esimene tund oli enamvähem norm aga edasi oli juba tunne, et varbad on nii kokku litsutud, et ei tea kas saapad ära võttes üldse käia saabki aga peale pooltteist tundi tegime pausi ja 5 minutiga oli kõik jälle normis. Teine poolteist tundi oli valusamgi veel ja valu raskendas ka pöördeid täielikult lõpetada, mis oli järsemal mäel niigi raskem.

Päris kukkumiseta hakkama ei saanud. Olime just kõrvalrajale minemas, kui Jorge igaksjuhuks ütles, et alati kui kontroll kaob ja kiirus kasvab ja ei oska midagi teha siis viska meelega pikali. 5 minutit hiljem oligi, et ma ei suutnud pööret piisavalt kiiresti lõpetada ja paiskusin rajalt veidi kõrvale kõrgema lume peale ja seal oli väga künklik ja kiirus kasvas. Think fast, seega viskusin siis pikali, suusad lendasid laiali ja tegin vist isegi paar pööret. Ehmatus oli nii suur, et kuigi olin ise terve, Jorge’i suusad jäid terveks, Ellie kepid jäid terveks, Jorge kiitis, et tegin õigesti ja kõik on hästi, hakkasin ikkagi nutma. Mõne aja pärast oli kõik jälle korras. Emotsioonid olid lihtsalt laes.

Selleks korraks oligi kõik. Ootan juba, et saaks jälle proovida ja järgmisel korral saan ka ehk mugavamad saapad, mis peaks soodustama endast rohkem andma. Esimese korra kohta läks väga hästi nagu “õpetaja” ütles.

Järgmisel päeval käisime Andorra la Vellas spas lõõgastumas, sest esmaspäevast hakkab Jorge’il level 2e eksam, mis kestab kaks nädalat (E-L + E-L). Ta teeb selle kindlasti ära, pole kahtlustki. Aga siiski palju edu talle!!

Mina pean aga hakkama vaikselt pakkimise peale mõtlema, sest 2 nädala pärast lendangi juba Eestisse ja tuleb Andorraga praeguseks head aega öelda.

#andorra #grandvalira #skiing

[settlenotyet]

Ilus hommik, tuleb taas päikseline päev.

#andorra #soldeu #grandvalira #mountains

[settlenotyet]

Kõndisin ennist külapoole ja kuulen järsku kummalist kolinat. Algul arvasin et võtmed taskus aga ükshetk vaatasin paremale ja kasnäe kitsed!! Minust nad suurt välja ei teinud, korra mõni jõllitas ja sõi siis innukalt rohtu edasi. Tagasiteel üks kits vahtis mind sellise näoga, et mis sa siit tahad aga siis vist tuli meelde, et tuttav nägu. Highlight of my week so far anyway.

[settlenotyet]

Meil on siin põhimõtteliselt kevad käes.. Päike paistab, linnud laulavad, veed jooksevad, sooja on kuni 10 kraadi.

[settlenotyet]

Eelmisel nädalal suurt midagi ei toimunud, küll aga reedel oli meil plaanitud õhtusöök Andorra la Vellas koos sõbra Paulo, tema sõprade ja nende sõpradega, igastahes kokku oli meid vist lausa 13. Meid võeti Soldeust peale ja sõitsime pooltunnikest restorani. Kohaks oli mõnus baarimoodi resto, poisid enamus tellisid burgeri, ülejäänud proovisid kohalikult tuntud kreppe, mis on nagu soolane pannkook täidisega. Maitsev oli küll, kuid ilmselt kuna meid oli nii palju, siis läks osade kreppidega niikaua aega, et nad said taldrikud kätte alles siis kui nad pidid juba edasi kontserdile liikuma. Meil Jorge'iga ei olnud plaan nendega liituda, sest bändi me ei teadnud ja püüame ka rahaliselt kokku hoida. Saatsime nad siis kontsertpaika ära, (osad veel toiduga, mis neile karbiga kaasa anti) kuid meid hakati pinnima, et vähemalt uuriksime kas on vabu pileteid. Tuli välja, et just mõni hetk tagasi oli üks paarike pidanud tervislikel põhjustel piletid tagasi müüma seega saime ainsad vabad kohad omale. Kuigi me polnud väga elevil siis vähemalt ei pidanud me koju tagasi bussiga loksuma. Ning kontsert osutus väga lõbusaks, teistel olid kohad saalis, meie saime ülihead kohad teisel rõdul. Piltidel ka näha kui hea ülevaade meil kõigest oli. Esinejaks oli tuntud Hispaania bänd Macaco. Mina nende lugusid ei teadnud, kuna polnud neist enne seda õhtut elusees kuulnudki, kuid ma lahterdaks nad flamenko, pop, reggae või midagi sellist žanrisse. Rütmikas aga samas chill ja kaasahaarav. Nad ise olid ka muhedad, vahepeal tegid toredaid tantsusamme ja beatboxisid. Siin ka link ühest laulust, mida nad esitasid lausa mitu korda - https://www.youtube.com/watch?v=PvA5AOMsNsA

Laupäeval ja pühapäeval käisin mina hommikul taas kohvikus abis ja saan aina rohkem kätte nii kohvimasina käsitluse ja kassa ning saan harjutada oma hispaania keelt. Laupäeval käisime ka pealinnas poes toiduasju ostma ja muud vajalikku. Näiteks oli mul vaja saabaste alla nagasid (kuidas iganes neid nimetada), et ma meie koduteel saaks normaalselt käia, kuna meil siin päris libe olnud (ja eelmise nädala matsust paranedes). Igastahes sain ma sellised kummist ümbrised saapa alla, millel kruvimoodi asjad all. Juba sai ka testitud ja väga asjalik ost, KUIGI terve see nädal on päike paistnud ja soojakraadid on ka peaaegu 10ni tõusnud, seega kõik sulab ja hetkel peavad need oma aega ootama.

Pühapäeval käis külas sõber Ryan, kes aitas Jorge'il suusad ära vahatada ja vastutasuks tegime talle ja ühele teisele poisile õhtusöögi. Kuna nemad on Inglismaalt ja Jorge on seal elanud ja mina Londonit palju külastanud, siis tegime inglise hommikusööki (full english breakfast) õhtusöögiks. Vastuolus nimetused aga küll oli maitsev. Kes ei tea, siis inglise hommikusööki kuulub peekon, munapuder või praemuna, vorstikesed, tomatid, oad, röstsai, seened ja hash brownsid (ma tõlgiks kartulinagitsad aga see pole päris õige). Toitev ja maitsev, muidugi on see kõige parem pühapäeval brunchiks kerge pohmelliga aga õhtusöögiks sobis ikkagi superhästi.

Jorge'i eelmise nädala suusatundidest ka nii palju, et algul plaanitud vaid hommikutunni asemel noortega anti neile hoopis lapsed 5-11a ja ka pärastlõunane laste grupp. Tema jaoks oli laste kantseldamine stressirohke, kuid kogemuse mõttes kindlasti tuleb kasuks. Ta sai osadega väga hea klapi ja üks poiss kirjutas talle lausa kirja ning joonistas temast pildi, mis oli väga liigutav. Sel nädalal pidi nende treening edasi minema aga neile anti jälle tööd, osad said täiskasvanud, Jorge sai taas lapsed ja seekord on nendega rohkem tegemist ja ta oli päris eemalolev, kuna pidevalt mõtles, kuidas nad nö kontrolli alla saada, et nad mööda mägesid omapäid ringi ei jookseks (suusataks). Aga ma olen kindel, et küll ta nad end kuulama paneb.

[settlenotyet]

Möödunud nädalavahetusel juhtus nii mõndagi, seega on jälle põhjust natuke kirja panna.

Suursündmuseks oli kindlasti Jorge'i Level 1 koolituse ametlik lõpp. Lisaks said nad kohe tuleval nädalal ka siia tööle, kuna Prantsusmaal on koolivaheaeg ja suusapark on lapsi täis. Töö pärast sai ta ka ametliku suusakooli jope laenuks ja sellega ka üks naljakas lugu. Kuna Jorge'i igapäeva riietus mäel on erkrohelised suusapüksid ja erkoranz jope, siis pani üks instruktoritest talle hüüdnimeks Citrus. Kui neil paluti koolijopega kanda vaid musti pükse, ütles Jorge, et tal pole, selle peale vastas instruktor "Of course not, Citrus". I thought it was funny!

Laupäeval käisin mina aga esimest korda kohvikus abiks ning kõik läks libedalt, natuke hirmutav oli algul hispaanlastest klientidega suhelda aga pikapeale hakkasin pihta ka saama ning isegi summade ja kassaga sain hakkama. Päeva lõpus pakuti mulle iga Laupäev ja Pühapäev hommikuti mõneks tunniks abiks käia, sest Laupäeva hommik on seal kiire ja Pühapäeval on vaja valmis teha suurem tellimus kuhugi Barcelonasse bussijuhtidele vms. Seega põhimõtteliselt võib öelda, et olen taas tööinimene. Kahju on sellest, et mina töötan justnimelt neil päevil, kui Jorge ei tööta. Aga saame hakkama!

Laupäeva õhtul suurest rõõmust ja libeda tee tõttu sai ka esimene suurem matakas vastu maad tehtud. Saba sai päris korralikult haiget ja kuigi samal õhtul polnud väga hull, siis Pühapäeval oli liikumine üpriski piiratud. Istuda ja tõusta ja kükitada ja kuhugi küünitada oli valus aga õnneks kohvikus sain hakkama ja ülejäänud päeva ja esmaspäeval sain puhata. Täna on juba palju parem.

Ja supertoredat Sõbrapäeva kõigile!! Siin, nagu ilmselt enamus riikides, ei tunta seda kui sõbrapäeva vaid Valentini päeva aga mina ikka surun peale meie armast traditsiooni kõiki oma sõpru sellel päeval meeles pidada. Mitte, et muul ajal ei peaks aga vahel on vaja meie kiires elus meenutada, mis on oluline! Seega musid-kallid kõigile teile, sõberid!

PS! Öösel sadas siin taas värsket lund, seega puud on lumme mattunud ja käisin hommikul kõike seda ilu imetlemas.

[settlenotyet]

Paar päeva peale Soldeu'sse saabumist hakkas lund sadama. Juhhei! aga siis sadas umbes 5 päeva järjest ja vahetpidamata. Kokku sadas umbes 180cm. Võiks arvata, et ossa kui tore aga kuna meie kodu on mäenõlva peal ja siia sahad ei sõida siis umbes nädal pidime külasse minekuks umbes 300m puusani lumes sumpama.. alles siis sai majaomanik oma traktori tööle ja ka siis läks veel mitu päeva, sest sellega sai ta tegeleda ainult õhtuti ja vahepeal oli -15 kraadi külma ning tuuline, seega pikalt väljas olla ei saanud. Kõige tipuks libises ta veel nõlvast veidi allapoole oma minikopaga ja pidi end ringiga tagasi teele kaevama.. tundsin talle nii kaasa.

Üldiselt oleme end siin mõnusalt sisse seadnud. Kuna meie külas on toidupoed üpris kallid, siis käime 1-2 nädala tagant pealinnas toiduasju ostmas, mis on alati omaette seiklus, sest alati on meil midagi muud ka vaja, näiteks uut telefoni, Jorge'i suuskadele sidemeid paigaldada, juuksuris või postkontoris käia jne. Kokkuvõttes võtab see meil enamus päevast ja tagasi tuleme suure seljakoti ja kes teab mitme kotiga veel.

Igal neljapäeval esineb ühes baaris üks bändidest, mis koosneb vaid suusainstruktoritest ning nad kaverdavad tuntud lugusid. Ühesõnaga LÕBUS õhtu garanteeritud. Ja igal reedel on nö nädala kokkuvõte neile, kes suusa-või lumelaua koolitusel osalesid ning antakse autasusid ja õpilased saavad instruktoritega lähemalt tutvust teha ja puhkusest veel viimast võtta. Et asi veidi arusaadavamaks teha siis Jorge ja tema kursusekaaslased on nö gappied, mille nimetus tuleb sellest, et nad on võtnud nö gap year'i (vaheaasta), et tulla siia instruktori koolitusele. Hommikuti on nad instruktoritele abiks koolituste läbiviimisel ning pärastlõunal õpivad ise instruktorite käe all. Nende grupis on 7 suusatajat ja 6 lumelaudurit. Enamus on UKst, kuid on ka Wales'ist, Belgiast, Argentiinast ning Iisraelist ja noh Jorge on Portugalist. Olen nende kõigiga tutvunud ja absoluutselt kõik on väga sõbralikud ning enamusega hängime iganädalaselt kas meie juures, nende juures või kuskil väljas.

Mina pole endiselt suusatama jõudnud, sest küll on kas liiga külm või olen haige või on vaja Andorra la Vellasse minna või Jorge ei jaksa vms. Ka tuleval nädalavahetusel ei jõua, sest neil on eksaminädal ja Laupäev on viimane päev ning õhtul toimub ka nö lahkumispidu, sest paar inimest teevad läbi vaid Level 1 koolituse ning nende aeg siin saab otsa. Teistel kestab Level 2 veel 6 nädalat. Lisaks tuleb meile külla ka hea sõber oma tuttavatega. Ühesõnaga tegemist jätkub.

Üks hea uudis veel, nimelt selle kohviku omanik, kus pidevalt käime, pakkus mulle selleks Laupäevaks paari tundi kohvikus abiks olemist ning pole küsimustki, et muidugi ma olin kohe nõus. Eks paistab, kui hästi ma hakkama saan ja kas saan ka edasipidi abiks minna.

[settlenotyet]

Alustan siis algusest ehk meie teekond Soldeu’sse.

Kuna Jorge veetis aastavahetuse Eestis, siis algas meie rännak Tallinnast. Kolmapäeva pärastlõunal lendasime Stockholmi ning sealt edasi Lissaboni, kuid meie lendu lükati pidevalt edasi ning kokkuvõttes ootasime 45 minuti asemel 3,5 tundi, mis pole tegelikult mitte midagi, kuid sel korral tähendas see seda, et me jõuame Lissaboni niivõrd hilja, et jääme maha viimasest rongist Portosse. Lootes, et ehk lennufirma kompenseerib lennu, annab tasuta süüa või öömaja aga ei tuhkagi, kuna meil polnud rongipiletid välja ostetud (mis oli just sellepärast, et juhul kui me ei jõua õigeks ajaks, siis ei läheks raha raisku - seega eks oma vitsad peksavad ja lesson learned). Kokkuvõttes pidime veetma öö (ehk 6 tundi) lennujaamas kuni esimese rongini. Ebamugav - muud ma ei ütle.

Kella poole 7 ajal istusime rongi peale ja 3 tundi hiljem olime Portos. Selle õhtupooliku veetsime magades ning pakkides. Järgmisel varahommikul tõttasime oma suure pagasiga (kaks suurt seljakotti, Jorge’i suusad ja varustus, veel üks suur kott ja muu reisiträni) rongijaama ja edasi Vigosse ehk Hispaaniassse, et vajaminevaid riideid ja “kola” pagasisse lisada. Suureks rõõmuks saime Vigos enamuse oma rasketest kottidest ja suusad jätta rongijaama lähedusse kohvikusse, kuni kiirustame laevaga Cangasesse, pakime ja tagasi. Üpriski kiired olime ning oli veel aega lõunatada ja aegsasti järgmise rongi peale hüpata. Seekord Vigo-Barcelona, 15 h öörongil. Õnneks oli sellel mugavad toolid, kus saime üpriski korraliku 8 tunnise uinaku teha, paari sarja vaadata, süüa, igavleda, õppida ja mida kõike veel. Kuid üldiselt oli väga meeldiv sõit.

Kui laupäeva hommikul Barcelonasse jõudsime olime üllatavalt elavad ja üpris kiirelt selgitasime välja, kust, millal ja kui keeruliselt me Andorrasse saame. Kiire kohv ja mustikasmuuti, pagasile sildid peale ja passid välja - olime valmis eel(eel)viimase transpordivahendi peale astuma. Seekord oli sõit kiire - vaid 3 tundi, kuid see-eest väga aknast-välja-vaatamis-väärne. Pildid räägivad enda eest, minule, kes pole “päris mägesid” näinud oli see imeliseim bussisõit kogu elu jooksul. Mäed ja orud ja jõed ja mäed ja mäed paremal ja vasakul, pilte on sadu, missest et pooled udused, kõik oli ju vaja peale saada. Jorge oma rahulikkuses jälgis peamiselt seda, et me õiges kohas maha läheksime. Mina olin nagu kid-on-sugar.

Soldeu’sse jõudes pidime pooltunnikest ootama, et majaomanik meid sõbralikult meie uude koju sõidutaks ja nii meie neljapäevane seiklus läbi saigi. Üllatavalt kiirelt lahtipakitult olime õnnelikud, et kõik hästi läks ja peale öö lennujaamas meil nuriseda pole.

[settlenotyet]

Uus aasta, uued kohad, uued eesmärgid!

Nüüdseks oleme Andorras elanud juba üle kolme nädala. Kes veel ei tea siis põhjus, miks siia mõneks ajaks maandusime on Jorge’i suusainstruktorikoolitus. See kestab 10 nädalat, kuid tulime nädal enne ning lahkuma umbes nädal hiljem, seega kokku oleme siin tervelt kolm kuud.

Paljud ei tea Andorrast suurt midagi, seega natuke uut infot. Andorra on pisike riik Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Suuruselt Hiiumaast poole väiksem (468km2) ja rahvaarvu poolest sarnane Pärnu maakonnale (u80 000in). Kuigi Andorra asub Euroopas, ei ole ta Euroopa liidus, KUID käibel on euro. Ametlik riigikeel on katalan, mis on väga sarnane hispaania keelele ja mina neil kuulmise järgi vahet ei tee. Samuti on kuulda palju prantsuse, portugali ja põhiliselt turistide pärast ka inglise keelt. Pealinn Andorra la Vella, 7 nö maakonda. Keskmine kõrgus maapinnast on ligi 2000m, kõrgeim mägi Coma Pedrosa  2 942m, madalaim punkt 840m. Riigi tõmbenumbriks on põhiliselt talveturism, mis toob siia iga aasta umbes 7 miljonit turisti ja 340 miljonit eurot. Suusaradu on 175 km ulatuses ning tegutseb ka suusakool. Üks random-fact ka, telefoninumbrid on siin kuuekohalised.

Igastahes, meie kodu (pildil) need kolm kuud asub külas nimega Soldeu, mis asub pealinnast 30-40 minutilise bussisõidu kaugusel, aga arvestades mägede vahel keerutamist, siis linnulennult oleks see pigem 15-20 minuti kaugusel. Küla koosneb vaid peatänavast ja ühest kõrvaltänavast ning põhiliselt on neil hotellid, aparthotellid, restoranid, kohvikud, baarid, hulgaliselt suusa- ja lumelauatarvete poode, 3 toidupoodi, postkontor ja apteek. Ja that's it, welcome to Soldeu.

#andorra #soldeu

[settlenotyet]

Detsembrikuu veedan ma Eestis ning peale jõule püüan taas rohkem oma tegemistest kirjutada. I'll be in Estonia in December and after Christmas I'll try to write and post more about my doings.

[settlenotyet]

Crow black chicken (Iirimaa/Ireland) @Salason, Cangas

#Crowblackchicken #concert