#föön ulõbka

[juuksemaagia]

Enam veidramaks ei saa...

Mulle tundub aeg-ajalt, et ma olen seoses enda huviga vanade juuksurimasinate ja muude iluvidinate vastu juba kõike näinud, aga minu õlal istuv juuksehaldjas toob minuni endiselt võrratuid pärleid ja suudab minu suu endiselt üllatusest lahti ehmatada :).

Nädala alguses sain oma sõbranna Lisalt ühe TTÜs vedelenud vana fööni. Rääkisin temaga veel samal õhtul skypes ja ütlesin talle, et ei tea kas see ikka on juukseföön. Tegemist oli neljakandilise imeliku masinaga ja pigem meenutas kätekuivatusfööni. Lisa arvas, et vast ikka on juukseföön ja lubas veel maalt vanematekodunt vaadata, kas neil on alles föön, millel tõmbad endale koti pähe ja kuivatad niimoodi juukseid. Mina veel mõtlesin, et sellist masinat tahaks küll näha...

Täna on sama nädala laupäev ja käisin oma igakuist regulaarset kaltsukatuuri tegemas. Astusin sisse ka ühte kaltsukasse, mis mulle üldiselt ei meeldi, aga teen selle suhtes aeg-ajalt erandi ning ikka ja jälle veendun, kuidas ülla eesmärgi varjus inimestel nahk üle kõrvade tõmmatakse. Kujutage ette - keegi on andnud sinna poodi ära oma vana kasutu lillevaasi ja asja eest, mille see pood tasuta on saanud, küsitakse 17 eurot!! Kasutatud asjade turul on hinnad tavapoodidega võrdseks muutunud, aga niimoodi ju rohelist mõtteviisi ei propageeri. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nähes 17 eurot maksvat lillevaasi ja üüratut kasuahnust, pidin juba otsa ringi keerama, aga kuues meel käskis minna edasi lauanõude riiuli juurde (selles poes ei ole ma muide kunagi lauanõude juures pikemat peatust teinud), ja märkasin kõige ülemisel riiulil ühte punast kohvrit. Hakkasin sellest juba edasi minema, aga kuues meel käskis mul see kohver alla võtta ja vaadata, mis seal sees on. Kästud-tehtud ja esimesena mõtlesin, et vist on tegu mingi vana pisikese tolmuimejaga, sest esmalt hakkas silma valge toru. Kiskusin kogu kaadervärgi lahti ja üllatus-üllatus - tegemist oli sama fööniga, mida sõbranna Lisa pidi oma kodust mulle otsima hakkama :).

Tõele au andes ei ole ma imelikumat asja näinud kui see masin. Konkreetse eksemplari muudab eriti väärtuslikus asjaolu, et ta on täiesti kasutamata ja alles on ka tehniline pass, mis kinnitab, et see disainiime on näinud ilmavalgust 1983.aastal ja kannab nime "Ulõbka". Kasutamispõhimõte on üsna lihtne - tõmbad koti pähe, ühendad selle toruga, lased õhu sisse ja niimoodi kuivatatakse juukseid. Aga tegemist ei ole tavalise kotiga - masinast tulev õhk läheb selleks ettenähtud kanalisse, ja kanalil omakorda on väikesed augud sees, mis jaotab õhu ühtlaselt juuste kuivatamiseks. Disainer ja tehnik on mõelnud masina kasutamismugavuse kõikide aspektide peale. Nimelt saab föönile külge kinnitada õlapaela ja sedasi mugavalt muid koduseid toiminguid jätkates juuksed nagu muuseas ära kuivatada. Aga see pole veel kõik. Komplektis on kaasas ka spetsiaalne kammiotsik erineva tihedusega kammidega. Selle fööniga soovitatakse ka küünelekki kuivatada.

Seda masinat vaadates tekkis mul sadistlik mõte, et oktoobrikuus näituste messikeskuses toimuva näituse raames võiks asjast huvitatud juuksurite ja hulga vabatahtlike kaasabil mõned masinad "loomkatsete" korras ka ära katsetada :). Kannab ju näitus pealkirja "Juuksed valutavad"... :)

Järgnevalt üksikasjalik õpetus tehnilisest passist.

#nõukogude disain #föön ulõbka