#graafik | Explore Tumblr Posts and Blogs

johannafinal · 6 years

Text

“Social and psychlogical aspects of body cleansing and care” Alexander Kira

Teistel kultuuridel on vetsus käimine ja enesepuhastamine kui rituaal. Kas see võiks olla ka eestlase jaoks? Kuigi kõigil meist on samad kehalised funktsioonid ning enamvähem samasugused kehalise hügieeni vajadused, siis nendega tegelemine on siiski mõjutatud paljudest teistest faktoritest, nii psühholoogilistest kui ka puhtalt funktsioneerivatest - pere suurus, pere tsükkel, maja olemus/plaan, personaalsed hinnangud, maailmavaated, privaatsusnõuded jne. Põhiline mõjutegur, mis laieneb meie hügieeniprotseduuridele, on psühholoogiline, mis väljendub meie erinevas suhtumises kehasse, eliminatsiooni, seksi, privaatsusesse ning tagasihoidlikkusse. Meie suhtumine kehasse ja selle funktsioneerimisse, ulatub tülgastusest ja soovini puutuda tualetiga kokku nii vähe kui võimalik kuni naudinguni kehast ning selle mõõtmetest ja soovist kogeda naudingut pakkuvaid teenuseid - see kõik mõjutab, kuidas me suhtume ja kasutame vannituba. Need põhilised kehalised hoiakud võivad peegelduda ka vajaduses privaatsuse järgi. Näiteks, inimesed, kes üleüldiselt omavad negatiivset meelestatust või murettekitavaid tundeid nõuvavad vältimatult maksimaalset privaatsust nende tülgastavate tegevuste eest. Teised põhjused: - esteetilised kaalutlused - tahtmine olla üksi ja privaatselt - graafik - ühiskondlik hoiak analüüsida inimese käitumist ---------------------------------------------------------------- DEGREES OF PRIVACY One-person-facility = ühe-inimese-teenindus/seade Graafik - nt kui kõik lähevad samal ajal tööle Privaatsust on võimalik saavutada kolmel erineval viisil või soovil: 1. privaatsus - oled kuuldav, kuid mitte nähtav 2. privaatsus - pole ei kuuldav ega nähtav 3. privaatsus - pole ei kuuldav, nähtav ega tunnetatav (inimesed pole teadlikud teise olemisest ega tegemistest) Tolereeriv privaatsus vs soovitav privaatsus. Sellest sõltub ka kabiinide paigustus. Mõned mõjutegurid: - asukoht hoones - akustiline lahendus - avade asukoht - vahendite kasutamine: jagatud, privaatsed Privaatsusvajadus sõltub suuresti ka ühiskondlikust korraldusest ja tavadest. Piirkondades, kus on ülerahvastatus ja vähe privaatsust, on privaatsusnõuded hoopis teised, kuid mujal maailmas, kus privaatsus on igapäevaselt võimaldatud. PRIVAATSUS KUI KÕRGKLASSILE VÕIMALDATUD OLU. Inimestele on võimaldatud privaatsus tualetis, magamistoas ning elutoas tullakse kokku ainult siis, kui ollakse täielikult 'valmis'. ---------------------------------------------------------------- PRIVACY AND THE INDIVIDUAL Läänekultuur on juba ammusest ajast pannud pinge peale üksikisiku tähtsusele ühiskonnas ning eneseväljendusele. Inimese tugeva arendgu ja silitamise aluseks on PRIVAATSUS - nii kontseptuaalne kui ka opereeriv. Lisaks individuaalsusele vajame ka me tuge ja kooslust. Privaatsus on tihedalt seotud eneseväljenduse, individuaalsuse ja personaalse identiteediga. Paljud institutsioonid on just sellepärast kaotanud privaatsuse, üritades ühtlustada inimeste isikipära ja individuaalsust. Vannituba on justkui privileegse karakteriga ruum - seal olevat privaatsust kasutatakse peale kehahügieeniliste otstarvere ka muuks: tusatsemiseks, nutmiseks, unistamiseks, või lihtsalt üksiolekuks. See on hetkel ainuke ruum majas, mis on tõsiselt privaatne, mis avalikus mõistes on ka kohaks, kus sooritatakse kuritegusid ning kodudes enesetappe. Häbi, piinlikkus - hirm selle ees, mida me arvame, et teised mõtlevad teatud olukordades. Tualetti kasutades on kahte sorti piinlikust - see mida me ise tekitame ja see mida teised võivad tunda teiste tekitatust. Kokkuvõtvalt on privaatsuse vajadus tingitud lugupidamisest teiste tundmuste/tunnete vastu, ühiskondlike normide, meie enesehinnangu ning meie enesekuvandi tõttu. ---------------------------------------------------------------- PRIVAATSUS JA ÜHISKOND Privaatsus on hinnatud ka sotsiaalmajanduslikult ning kultuuriliselt. Piinlikus ja privaatsusevajadus sõtlub ka sellest kellega koos sa kuskilt viibid. Lapse ja lapse vaheline olukord ei ole sama, mis lapse ja täiskasvanu või erinevate sugude. ---------------------------------------------------------------- PRIVAATSUS JA TEGEVUSED Privaatsusevajadus on tingitud ka spetsiifilistest tegevustest. Rangeimad reeglid on eelkõige eliminatsiooni funktsioonidele ning siinkohal võivad tõmmata piiri ka abielupaarid, kes muus osas ei häbene midagi. Kõigist elimineerimistest meeste habemeajamine on vist ainuke positiivse olemisega tegevus. ---------------------------------------------------------------- HOIAK JA ESTEETILISUS Kaks kihti - inimese vajadused motivatsiooni ja hoiaku pärast - inimese vajadused füüsilise ja anatoomiapõhise elimineerimise suhtes Üks viis on ka läheneda, et kõik, mis vannitoas toimub on puhtalt vajadus, mitte seiklus ega luksus. On inimesi, kes tahavad nautida vannitoas käimist, telekad, telefonid jt luksused, ning on ka neid inimesi, kes tahavad veeta seal nii vähe aega, kui võimalik ning sooritada kiirelt vajalikus kehalised funktsioonid. VANNITUBA ON KODUS ÜKS KÕIGE OLULISEMAID RUUME, KUS ME OLEME KÕIGE INTIIMSEMAS OLUKORRAS. SELLES RUUMIS ME OLEME KA TEATUD AJA PALJAD. See on üks esimesi kohti, mida kasutame üles tõustes ning üks viimaseid, kus käime enne magamaminekut. See on koht, mida kasutame kui oleme haiged ning koht, ilma milleta me ei saaks igapäevasel toimetada. ....

0 notes

kinnisvarakool · 1 year

Text

Statistika: 85% valminud eluruumidest asuvad Harju ja Tartu maakonnas

2022 III kvartalis sai Eestis statistikaameti andmetel kasutusloa 1521 eluruumi, ehitust alustati 1851 eluruumi puhul ja kasutusloa sai 1632 eluruumi. Korterelamutes asuvad ehitusloa saanud eluruumidest 802 eluruumi, ehitust alustatis 1209 korterelamus asuva eluruumi puhul. Valmis ehk kasutusloa sai 998 kortereelamus asuvat eluruumi. Ülejäänud ehitusloa saanud, ehitusse läinud või kasutusloa…

View On WordPress

0 notes

taiegaseiklus · 7 years

Text

TAIEGA SEIKLUS S01E06 - KUIDAS HANSA ITAALIAS KOMANDEERINGUS KÄIS, 4000 PEALISE PUBLIKU EES KÕNET PIDAS JA LÕPUX LIIVIMAALE NAASES

Hello, it’s me! Mina, kes ma pole juba mitu nädalat tihanud vaba aega tubaselt veeta, et mõned pildid ja sõnad ritta seada. Just see mina! Kui olen varem mõelnud, et oi küll ma ikka palju teinud siin, siis teate, otsatu-ääretu on see taiega seiklus. Alustades sellest, et erinevalt teistest minul kindlat graafikut ei ole - õhtuti magama minnes ei julge kindlaid panuseid ühelegi positsioonile panna, sest viimase sekundini enne tööpäeva algust on minu elu seiklus.

Olen natuke see lükata-tõmmata vend siin ehk kvalifitseerun igasse osakonda. Multifunktsionaalsus on igati kasulik aga oma matkasid on sedasi jube keeruline organiseerida. Vajan emotsionaalset ettevalmistusaega drindli kandmiseks.

Tegelikult oli see juba enne eelmise postituse avaldamist aga kuna too oli juba peaaegu valmis siis ei tihanud sinna seda enam lisada. Graafik näitas, et mul on baaripäev, see tähendab, et terve päev vaba ja õhtu-öö tööl. Reegel number 1 - ära kunagi usalda graafikut!

Tavaliselt algab meil õhtusöögiteenindus kell 18 aga pidime 17 kokku saama, et väike koosolek. Läksin päeval jalutama ja arvestasin, et 17ks lähen hotelli. Telefoni ma ei vaadanud ja 16.45 olin tagasi ja mõtlesin, et lähen käin ikka toast läbi... ja siis nägin sõnumit

“Tsau! Mul täna sulle enne pufi veel spetsiaalne töö organiseeritud. Oleks hea kui tuled ikka teeninduse riietusega kell 17 siia. Lähete Katharinaga linnavalitsusse ja seal apero 15 inimesele”

Okei. Pole probleemi. Põnev ju. Drindl selga, sõitsime Jose ja Katharinaga linnavalitususse. Mina jäin uksevalvesse kuniks nad veel korra tagasi hotelli kanapeede järgi tulid. Seal garaažis oli ratastega kontoritool. Te ei pea isegi küsima, kas sõitsin sellega seal ringi ja veetsin lõbusalt aega, sest otseloomulikult ilmselgelt 110% kindlapeale tegin ma seda. Apero tehtud ja kui kella 20 paiku tagasi jõudsime ja enne kui püfi tööle läksin teatas Daniel mulle, et...

“Tomorrow you have to be here at 8, wear paintingclothes.”

Okei, morgen?! Olin ju öösel veel baaris tööl ja paintingclothes misasja. Okei.

Niipalju informatsiooni sain veel, et lähen poistega seiklema. Vau, küll see kõlas hästi! Hommikul olin kell 8 ilusti oma 3 tunnise unega platsis ja totally ready to paint. Sõitsime siis “poistega” (ehk Daniel, Bernardo ja Jose) Itaalia piiri äärde ühte külla värvima. Paintingclothes on and superready to paint. Jälle. Ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib värvida ja see oli üks vahva päev aga natuke ikka naljakas ka, et misasja, miks ma?! Ahjaa, lükata-tõmmata.

2 tundi värvisime ja siis sõitsime edasi Itaaliasse, lõunale. Ma terve aeg nina vastu aknaklaasi jälle vaatan hullult ringi mingid wasserfallid ja mäed ja majad ja oo siin saaks matkata ja siin ja omg. See koht kus söömas käisime - megavinge, sellel majal oli oma koobas!!!!!

Jõudsime tagasi Silvaplanale ja ega mu tööpäev veel läbi ei olnud, jätkus see Bernardo (keskel) ja Josega (paremal) hotelliümbruses haljastustööde tegemisega. Nemad viskasid mulda ja mina rehaga silusin. Bernil olid käed juba täitsa villis ja koguaeg kurtis ka. Vahetasime ära - mina viskasin, tema silus. Jubehead viilijad on nad ikka, ainult jutustaks ja vaidleks. Küll on tore, et ma neist aru ei saa ja mulle väga meeldib kühveldada.

See küla kus värvimas käisime, seda enam ei ole. Paar nädalat tagasi oli maalihe ja suur laviin ja mägedest tuli alla 4 miljonit kuupmeetrit muda ja kive. Pool küla läinud, ka see samune maja kus meie olime. Tol hetkel oli oodata veel ühte miljonit jama ülevalt alla, praegust olukorda ma ei tea aga kui enne äratulekut esmaspäeval sealt läbi sõitsime oli vaatepilt kohutav. Mõtle nüüd, kui üks päev oled kenasti kodus, kõik on okei ja siis tullakse sind evakueerima ja öeldakse, et tõenäoliselt teie kodu enam ei ole varsti. Mida kaasa võtad?

Video 1

Video 2

Ühe korra käisin veel Itaalias ja seda täitsa juhuslikult. Jälle. Milja kirjutas mulle, et kas ma homme tööl ja samaaegselt kirjutas Malvika, et olen homme pool päeva vaba. Jubehea ajastus. Alustasime päeva kell 8 hommikuse ujumisega Lej Marschil ja sõitsime Livignosse. Tax free zone, Itaalia - odav(am kui Šveits). Nii tore päev jälle! Enne tagasitulekut käisime seal ka veel ujumas, jubekülm aga nii vajalik, sest seal on ikka sada korda soojem kui siin üleval ja helesinine vesi muudab sulistamise kohustuslikuks. Täitsa suvi ja nägime kaamleid.

Sellest pre Italy ujumisest sain taiega motti, et tõesti, ujuda. Hakkasin hommikuti ja lõunapausidel järves käima. Mitte selles kohalikus sinises siin, see ülemõistuse külm, vaid poole tunnise jalutuskäigu kaugusel Lej Marschil. Ja just vihmasadudes. Vahepeal ööbib meie kondiiter Arianna ka siin (muidu ta Itaaliast, Chiavennast, 45 minutilise autosõidu kaugusel) ja ükspäev kui köögis tööl olin siis rääkisin, et jaa homme hommikul enne tööd lähen. Ta oli ka kohe in! Läks ta küll õhtul veel Mortizasse peole ja ega ma ei arvanud, et ta üldse tuleb... aga hommikul 6.30 kirjutas mulle “I’m awake”. Isegi mitte “tere hommikust”. Ta oli väga valmis. Ma ärkasin 20 minutit hiljem ja sõitsimegi järve äärde - päike tõusis ja org oli pilvi täis, väga muinasjutt.

Isegi mina ei tee nii palju pilte kui tema seal tegi, aga tal oli ju vaja tõendusmaterjali, et ikka käisime... tegi veel facebooki selle kohta postituse ja pani 6-7 pilti üles ka. Ütles, et pole nii palju reaktsioone ja vastukaja nii lühikese ajaga veel saanud. Ta oli ika väga uhke. Ja tal oli veel neid seiklusi selle järvega. Ekstaas.

Ühel hommikul sokke jalga pannes olid mul valikus villased, lustakad ja üksik sokk. Võtsin siis need lustakad Daisy Duck’i näoga ja tõmbasin sedasi vahvalt pükste peale ka veel - hea päeva garantii!

“Do you think these are the proper socks to wear in the kitchen?!” (Baretta, 2017)

Jah.

“Anna-Liisa you are one funny girl!” (Baretta, 2017)

Samal päeval tegime veel diili, et järgmisel nädalal (töötasin terve Engadin Wind’i aja köögis) kanname ainult vahvaid sokke. Kandsimegi. + demonstreerisime neid teistele töötajatele ka ja ma ütleks, et sokid tõid tõesti väga häid vibe’e hotelli! Kõik said natuke naeratada ja naerda ja mulle niiii meeldis see!

30. augustil oli siin järve ääres Silvaplana elanikele suur uhke üritus - bändid, kõned, tasuta toit jne. Tähendab kõigile neile, kellel siin korter on. Mina ja Salome tegime seal tööd - kandsime kohalikke rahvariideid ja panime väravas inimsetele märke rinda. Just smile and wave. Aga lehvitada ma nuud küll ei saanud, sest nende 100 aasta vanuste riiete jaoks olin ma nüüd küll liiga suur. Seelikuäär lõppes täpselt seal kus so(u)kk algas ja jaki haakide haakuvus oli napp. Muidugi väga uhke ja megavinge, et sain siin sellise võimaluse aga jube ebamugav oli olla ja aitäh geenid, et ma nii pikk olen - veel pikemad inimesed saaksid märgi naba peale mitte rinda, sest mu käed lihtsalt ei tõusnud kõrgemale. Ega kuskile mujale.

Ma ise tundsin ennast nii halvasti, sest ma teadsin, et ma ei ole väga korrektne sedasi aga küll käisid vanemad tädid siidi katsumas ja tikandeid uurimas ja no super schön super schön! Tundub, et adi toss ja pitsitav kõik jäi märkamata. Üks noormees käis mult midagi küsimas ja kui vastasin ta supersegase kohalikus keeles lause peale, et “sorry, but do you speak english?” sain vastuseks, et “why are you speaking english if you’re wearing the Engadin dress?”. Sama küss, sama küss, poiss. Pildistada taheti ka meiega palju-palju, üleval ongi meie suurimad fännid - Max ja Moritz! #eestipoisid

1. august on Šveitsis suuuur pidupäev ehk iseseisvuspäev. Järve äärsel meie Festa Grandal tegime Seraina ja Salomega 12 tundi kõvasti tööd. Suure telgi all oli kuskil 20 kohalikku ettevõtet oma toidu-joogiga väljas ja nii ka meie oma Tai toiduga. Nemad ees võtsid tellimusi ja kupüüre, mina tegin Bernardoga taga süüa (Tai toitu valmistasid eestlane ja portugaallane, audentne). Nii tore päev! Need vibe’d ja emotsioonid mis sealt igaltpoolt tulid olid niiii ägedad! Ülivinge kogemus ja mul nii hea meel, et sain seal olla!! Võitsin loosiga kübel (0.5l) õlle kujulise küünla ka ja see on mu tulevase kodu must have decorative element. Päriselt ka.

Nädal enne ütles Daniel mulle, et esimesel augustil pean kõnet pidama. Okei. Eesti keeles, väga timm. Asjad millest rääkima pidin öeldi ette ja pole probleemi, kus on mu mikrofon laske mind lavale. Lõpuks jõudis see päev kätte ja ega ma väga ei valmistunud, inimesi kes must aru saaksid on üritusel max 5 ja semukad kõik. Lamp, mida põdeda? Tunne hea, taiega tahaks juba rääkida. Sekund enne lavale astumist öeldi mulle, et noh, räägi siis kõigepealt oma keeles ja siis tee inglise keeles ka. Aha. Et. Sellest me nagu varem ei rääkinud aga mis seal ikka kein problem.

Inimesi kohapeal umbes 4000 (neli tuhat, kolm nulli, 40x100) ja Anna-Liisa lava peal ootab oma korda. Tädi, kes enne mind oli, ei tahtnud kohe üldse lõpetada. Astusin juba sammu edasi, et jaasss minu kord ja mikrofon palun aga tema pööras ainult lehte ja mitte ei tahtnud lõpetanud. Okei siis. Lõpuks sain jaole ja rääkisin oma eestikeelse ära. Mitte keegi ei kuulanud ja nagu üldse tähelepanu ei saanud, jama. Siis hakkasin inglise keeles rääkima ja te ei kujuta ette kuidas justkui laine käis üle rahvamassi ja kõik pöörasid pead minu poole ja jäid tasa. See ehmatas veits ja oli nii naljakas. Megavinge. Hiljem kui oma baari jõudsime siis päris mitu inimest tulid mu juurde ja hakkasid täitsa jutustama, et jaa kuulsin sind rääkimas niiäge mis teed siin jnejne. Üks onu ütles, et minu kõne oli kõige parem, sest see tõmbas tähelepanu. Jess.

Peale seda õhtut sain veel rohkemate kohalikega tuttavaks ja mitte keegi enam ei alustanud minuga vestlust saksa keeles vaid ikka inglise keeles. Järgmine hommik kui tööle läksin sõitis keegi rattaga mööda ja ütles “good morning!” mitte “guten morgen” ja sõbrad ma ütlen teile see juba on midagi!!!

Üldse sain väga VÄGA palju sõpru! Ja mitte ainult oma töökaaslaste seas, üldiselt ka ikka - kohalikud kitesurferid, kaugemad kitesurferid, teiste hotellide ja restode töötajad jne. Mustad-valged, tatoveeritud-needistatud, lokkpäised ja kiilakad. Piiritud lollused, naermised pisarateni ja kustumatud kohvikruusid. Õnneks on elu nii spontaanne, et ükskord me kuskil superrandom kohas jälle kohtume, sedasi on ja olema peab.

Arianna auto on parkla targeim parkija!!! (tal on smart ja siis nagu “your car is the smartest parker” lol we superfunny):)))))

Mul on neid kondiitriõhtuid ikka veel olnud. Ükspäev jälle olin ja suht palju tööd oli. Sain siis ühe suure tellimuse, et 30 magustoitu vist. Hakkasin kohe vorpima ja siis järsku tuleb teenindaja (Nathalie), et ega need minu lauale ole? Ütlen, et jaa on küll, et sain selle “abruf” tšeki (mis siis tähendab, et nüüd on gogo). Tema sai kohe pahaseks, et eii mida sa jamad see ei tähenda, et nüüd neid vaja on. Ütlesin talle siis, et sorri aga tähendab küll ja enne alustamist küsisin veel päris köögilt üle, et on see ikka gogo?! Tšikk sai megapahaseks mu peale aga täiesti ilma asjata, sest ta ise tegi vea. I’m just doing my desserts and enjoying my time as a patisser pls keep your bad mood to yourself :))))

Kondiitris on hullult hea olla, sest Stüva restorani kassamasin on seal samas ja siis saan vahepeal ikka mingeid nalju teha teistega või tüki mangot musisse pista neil. Selline chill ja stress so close yet so far, sest ma ei ole teeninduses. Imehea!

Ühel õhtul tuleb Daniel jälle...

“On Saturday you have this special thing, Malvika will tell you.”

Okei, special on alati huvitav. Räägitakse mulle siis kuidas ma teen õhtusöögi teenindust Danieli meeste klubile (vanuses 50+) ja mõtlen, et no mida, megavinge ju! Jälle ebatraditsiooniline tööpäev, saan uusi tutvusi ja noh eks paistab mis sellest välja tuleb. Ei oska nagu midagi oodata väga.

Hommikuti olen nõudepesija, õhtuti teen private dinnereid, that’s how i roll. Sellel õhtul oli väga palju kommunikatsiooniprobleeme, sest öeldi mulle, et oota neid saunas ja kui ma seal veinidega kenasti neid vastu tahtsin võtta oleksin tegelikult pidanud hoopis köögis olema aga palju veini ja probleemid - sau, pakaa. Päästerõngas. Ühele onule valasin valge veini peale vett aga ta ütles, et hoiab saladust. Hiljem kui kuskil jälle kohtusime kinnitas mulle endistel, et our secret is safe.

Ja see veinipudel, millest nad seal toitusid, oli täpselt niiiiiiii suur! Hotellis tagasi olles kõik küsisid, et noh, kuidas oli? Nende jaoks oli see väga hirmutav mõte olnud - kes see ikka tahab ülemusele toitu serveerida? Pinge ju. Pigem nagu vinge! Kogemus hea ja tutvustele ei ütle ma kunagi ära. Pildil järjest minust taha poole lugedes Alexandra, Nathalie, Julia, Salome, Claudia, Seraina, Giulio. Lisame veel Saphira, Tamara ja dishwasherdude Mario ka ja saamegi meie vinge noore vere kokku. Need seiklused ja lollused mis meelest ei läe!

Ülemisel pildil on jälle meie teeninduspersonal veinikoolitusel. Kõik oli saksa keeles, midagi väga ei mõistnud aga selles veendusin jälle, et veini ma juua ei oska ega taha. Ei näe mingit võlu selles. Maitsesin ja valasin pange.

SERAINA!!!!! Sain sellise erilise sõbranna, kellega esimest korda jalutama minnes rääkisime 3h elust ja saime tõmmata ainult ühiseid jooni, sest meie ajude funktsioneerimise protokoll kulgeb samu punkte mööda ja lisaks jagame ühist armastust meega juustu vastu. Imeline (Soosalu, 2016). Läbipaisval järvel paddleboardimine on parim puhkus kahe vahetuse vahel ja koos oleme best barkeeperid, kellest üks oskab kraanist perfektset õlut lasta (fingerscrossed xd) ja teine saksa keelt. Päris hea mu arust. Ta lõpetas nädal enne mind ja 29ndal tuli mulle veel Zürichi lennujaama lehvitama + tal oli halb olla niiet sain ta packed lunchi endale, winwin ja ootan külla!

“See on MILJA. Miljale meeldib taiega matkata ja instastorysid teha. Milja ei karda hommikuti ujumas käia. Ole nagu Milja.”

Käisime ükspäev pikal-suurel matkal. Tavaliselt matkan üksi, sest vaba aeg ei klapi kellegagi ja selline tõeline rahu sissehingamine on edukas ainult iseenda seltskonnas. Sõitsime rongiga üles Muottasele (hotell-restoran-vaateplats oru tipus, pärl), ronisime üles kuskile, nägime hästi palju ümisejaid ja jalutasime alla Celerinasse. Telefon ütles, et 15km, jalad ütlesid, et vinge ja mõistus tippis vaid paradiis!

Ühel õhtul ronisin Silsist üles, et loojangut vaadata. Aheliku taga oli full küla ja vaade hoopis teine millega harjunud, imeline taaskord! Oma arust lähed matkama ja siis jõuad täiesti asustatud kohta, kus kutid ns hängivad külateedel, et sau ema lähen välja. Jõudsin kunagi külmas-pimedas koju tagasi alles aga see mägede ilu ja loodus ja taevas ja kõik mida tol õhtu nägin oli nii amazunger! As usual - totally worth it.

Vahepeal olin päris pikalt, umbes nädala, toakoristuses ja pesumajas. See oli hea, et minu tööpäev lõppes enne seda kui teised õhtusöögiteenindusse tööle jõudsid ja siis mul oli õhtu vaba. Sain matkata ja kõiki neid ilusaid õhtuid inhaleda <3 Aga üldiselt mulle tubades olla ei meeldinud... Esiteks, inimesed kellega koos töötasin rääkisid ainult itaalia keelt, ja väga rakse on päev otsa mitte kellegagi rääkida. Eriti minul. See oligi ainukene tegelt. Koristada mulle meeldib ja hea workout on ka see linade vahetamine ja kärude lükkamine.

“Be with the people who wake you up at 5.30am to go do yoga and watch the sunrise at the freezing cold lake... and if that kind of wakeup call makes you smile then you know that they are made to stick with you for a really reallly long time.”

See samune Seraina tegi just sellise wakeup calli. She coolio.

Viimane päev enne Liivimaad oli eepiline. Läksime Milja ja Saphiraga Itaaliasse Ariannale külla. Alustasime jälle hommikuse ujumisega, sõitsime Chiavennasse ja natuke edasigi ja no epic mida kõike me seal tegime! Tal on mägedes Paiedos ühes majas, mis pärineb 300ndatest aastatest, korter. Epic, kui ma seda juba öelnud ei ole.

Külas on laste ülesandeks kell 12 kirikukelli lüüa. Arvake ära kelle nad endaga köisi tõmbama kutsusid :)))) Lõunaks tegi Arianna isa meile traditional italian foodi ehk pizzoccherit (pmst pasta kartuli, kapsa ja kärutäie juustuga). Itaalia söögikordade programm on hullus ja ma ei peaks seal vastu - nii palju peab sööma! Ja kõik mida sa sööd on fat ja carbs ehk superfilling food.

Kõigepealt süüakse pastat, siis salatit, siis saia, juustu ja vorsti (jubepalju juustu) ning otseloomulikult ei puudu ei magustoit ega ka joogid. Toidu kõrvale on muidugi vein ja hiljem vähe kangem kraam - grappad, liköörid, viskid jne. Kui keeldusin kohvist ja kangest, siis pakuti mulle viina, et noh, russia = vodka. Võtsin parem veel juustu, et aasta hostid rahulikuks jääksid. Pizzoccheri oli imehea aga juberaske oli olla ka.

Pärast seda feasti läksime üles “jõe” juurde. Seal on sellised natural water slidesid, millest saadki actually slideda! Ja lõpus on veel hüpekas ka!!!! Vesi on karge ja kõik on kivine aga superfun! Uskumatult vinge kogemus! Ülevalt pildilt on näha see slide ja maandumislomp aga peale seda läks full kuristik alla - wasserfall ja jube kivine teema... aga kõik see mis jäi kõrgemale on endiselt supermegafun!

Mulle täiega meeldib see kuidas seal lastel lastakse omapäi kõike teha. Vanemad saadavad oma võsukesed vanavanematega nädalateks üles mägedesse, kus nad saavad koos eakaaslastega ringi möllata ja elu proovida. Aga need lapsed on väga targad ja tublid - peavad reeglitest kinni ja teavad kus-mis on ja kuidas käib. Mis ok, mis mitte. Täisväärtuslik childhood ja see andis lootust, et kõik noored polegi hukas. Respekt!

Arianna ja Joel andsid pisematele käsu külla tagasi minna, et vanad saaksid siis seenele minna. Läksime seenemäele. See on üks ülijärsk nõlv, mis väidetavalt on full of mushrooms!

Ma leidsin kaks seent. Kumbki neist ei olnud õige. Seenelkäik.

Teised mõned ikka leidsid ja hiljem Arianna ja Joeli 6-aastane poeg Jose lausa nõudis, et tema saaks need ära puhastada. Ta on selles väga hea. Nende lapsed räägivad nii itaalia kui ka inglise keelt ja on hullult vahvad! Sunshine ja Jose.

Nõlva mööda üles ronides oleksime pidanud jõudma ühe rajani, mis viib meid lagendikule, kust terve org näha. Meie leitud rada ei osutunudki rajaks ja seiklesime hullult okkaliste ja mitte nii okkaliste põõsaste vahel, kuhu suutsin pead-jalgupidi kinni jääda. Üleni verine ja lehti täis. Arianna muudkui ütles, et “the trail is there, the trail is there!” Lõpuks kõndisime lihtsalt kuskilt lehmakaka vahelt lagendiku poole, üle ja ümber puude. Aga kõik oli väga worth it!

Teisipäeva hommikul saatis Salome mind St. Moritzasse, sõitsin rongiga Zürichisse, kallistasin Serainaga, lendasin Riiga, olin final call Tallinna lennule... olgugi, et mu aeroplaan oli kohe sealsamas kõrval aga kõigepealt pead bussiga lennujaama teise otsa sõitma, et saaksid ikka paar kiiremat sammu seal vahepeal teha, muidu jääb istmik haigeks. Tallinnas ootas mind mu pannkoogisupportsquad ja Kompressor ning see imeline diivan, milleta ükski mu unforgettable seiklus ei alga!

Hansa & Liivimaa reunited (but for how long?:))

Kuna see on viimane postitus, siis esimese poolajaga saad end visuaalselt ja vaid 2 minutiga kurssi viia >SIIT< või lihtsalt allapoole vanemate lugude juurde scrollides. Liikuvale pildile tuleb lisa, sest kas üks saab hakkama ilma teiseta? (- ei). Koos on ikka vingem ja putru peab jagama!

Kniks ja kraaps TÜ Pärnu kolledžile, et selliste vingete asjade tegemise eest EAPsid jagate, musid-kallid Albana Hotel & Lodge Silvaplana ‘le ning kõigile selle sees, ümber ja peal - see suvi oli eepiline! <3

Stay tuned for season 2 and some more epic adventures with epic people in epic places that my super random life will take me to!

Hansa

+++

( Kirjutamist jupitasin, seetõttu on ka ajavormid megalt pudrus aga loeb ju emotsioon, eksole! Avaldamise hetkeks olen juba kolm nädalat kodumaa õhku ja vibe’i nautinud aga see superbusy ja random augustikuu muudmoodi lihtsalt ei võimaldanud. Lugesite ju isegi, kuidas ühel hetkel leian end ilma igasuguse informatsioonita “postega” Itaaliasse katust värvima sõitmast ja elu on seiklus ja kõike ei saagi teada. Ja kõike ei taha ka teada. Spontaansus on üks epic komponent! )

+++

0 notes

maryjaportugal · 7 years

Photo

Kui alguses tundus kõik väga roosiline ja tore, siis esimene tööpäev näitas jällegi teist palet meie hotellist. Olin esimesel päeval tööl Palmi baaris- baar mis asub basseini ääres ja kus on ka väikest viisi toitlustus, kujutades endast Ladina-Ameerika kööki erinevate snäkkide näol. Baari kohal on terass, kus inimesed saavad laua taga einestada. Ümber basseini on lamamistoolid ja varjualused, mida päeva kaupa välja renditakse.

Kogu arveldamine käib tubade kaupa- sularahas maksta ei saagi ning seetõttu on oluline esmalt teada saada kliendi nimi ja toa number. Kusjuures siin kehtib reegel, et kõik töötajad peavad teada saama kliendi nime ja vähemalt kaks korda seda teenindades mainima. Mu boss ütles et seeläbi on võimalik kuulsaks saada kui sinu nimi pärast kuskil vastuvõtu tagasisides kirjas on :D. Samamoodi tipp pannakse toa arvele ja selle jaoks on eraldi rida tšekil.

Jõudsin kohale natuke enne oma tööaja algust ning sain veidike baaris ringi vaadata. Siis aga jõudis kohale mees, kellega ma terve päeva koos tööd tegin. Talle meeldis väga palju rääkida ja peab teenindus standardeid väga oluliseks ehk siis kõige aluseks. Näitas mulle kuidas laudu puhastatakse ja kaetakse ning enam vähem kus mis on. Mina pidin siis olema tema abiline, ehk tema teenindas terassil kliente ja mina pidin laudu koristama ja asju tooma.

Fun fact oli see, et kõik asjad tuli alt baarist ja köögist tuua, ehk siis mu päev oli täis trepijooksu. Üleval ei olnud isegi prügikasti.. Kuigi mu sealne juhendaja hoiatas, et võib vahel olla väga selline ninatark ja suht ülbe, siis ühel hetkel mul viskas veits üle. Ma olin terve päeva teinud asju, mida mulle ei olnud keegi õpetanud kuidas seal käib, ma olin terve päeva jooksnud ringi ja rääkinud inimestega, teenindanud kliente, kuigi mulle ei oldud isegi menüüd selgitatud ja teinud kokteile millest mul aimugi ei olnud.

Ma arvasin ise et ma olen väga tubli ja nagu et ma saan kõigega hakkama kuni hetkeni mil mu selle päeva juhendaja lõpetas klientidega rääkimise ja tuli ütles et ma peaks rohkem initsiatiivi üles näitama ja viipas mingile sodile põrandal, et see tuleks ära koristada. Meil oli ülemisel korrusel ainult väike hari, millest ta hommikul rääkis et on mõeldud ainult laudade puhastamiseks ning äärmisel juhul maast mingi klaasikildude koristamiseks, kui kliendil peaks midagi juhtuma. Aga see hetk ta andis mulle selle harja pihku ja pmst viipas et korista nüüd terve terassi põrand ära sellega.

Ma tundsin et ma ei taha selle mehega koos tööd teha, sain aru et ta peab mind 13 aastaseks plikatirtsuks, kes on esimest päeva elus tööl. Ma olin esimest päeva tööl selles kohas, ma olin tööl portugallastega, kes ei oska väga hästi inglise keelt, ma andsin endast kõik, et nii töökaaslastel kui ka klientidel oleks hea olla. Ning ütlen ausalt ma mõtlesin et Hedonis on ka parem töötada sel hetkel :D Lõpuks mul tõmbas närvi nii püsti ja ma hakkasin seal samas põrandaid lauaharjaga pühkides nutma.

Siis aga juhtus see, et hakati vabandama, öeldi et ma olin väga tubli, tegin väga head tööd ja ta nagu ei mõelnud midagi halba enda sõnadega vaid tahtis mulle nõu anda ja ma saan nüüd kõigile sõpradele rääkida, et teenisin esimesel tööpäeval kolme tunniga 90 euri tippi ja teenindasin maailmakuulsat jalgpallurit tema supermodellist naisega.. (PS mulle see nimi midagi ei öelnud) Lõpuks tundsid kõik end halvasti ja tahtsid mu tuju tõsta ning pakuti mulle süüa ja juua ja suudeldi käsi ja mida iganes veel. Rahunesin kuidagi lõpuks maha ja siis läksime koristasime ülevalt katte maha ja ma pidin minema oma päris juhendajaga rääkima.

Meie baaride juht on väga tore ja mõistev. Selgitas meile kuidas meil hakkab graafik olema ning millised vahetused on. Samuti rääkis teenindusest, kuidas peab suhtlema ja milline on nende peamine tegutsemisviis. Nende moto on portugali keeles C.H.A.M. mis tähendab põhimõtteliselt teadmisi, professionaalsust, suhtumist ja motivatsiooni. Kui need komponendid on omavahel harmoonias siis peaks kõik olema bueno.

Pärast ülemusega rääkimist läksin õhtust sööma, kus kohtusin siis ka Sannu ja Tsitsiga (kolledži välisüliõpilane). Hiljem läksime Sannuga randa ookeani äärde jalutama ja sain oma pinge enam-vähem maandatud.

Tänane päev algas samuti pingeliselt ning praegu on lihtsalt lootus, et edasi läheb ikka paremuse poole :)

0 notes

materjal · 7 years

Photo

GRAAFIK: millistel ametikohtadel on palk aasta jooksul kõige rohkem tõusnud – ärileht.ee (Graafiku asemel on küll tabel ja omaduste asemel loetelu. toim.) GRAAFIK: millistel ametikohtadel on palk aasta jooksul kõige rohkem tõusnud - ärileht.ee: Sügavaimad, vanimad, suurimad, parimad jm - kõige kõige e. rekordid läbi aegade ja ruumi. Allikas

#Kõige

0 notes

kinnisvarablog-blog · 5 years

Photo

New Post has been published on https://kinnisvarablog.ee/uus-harjutusvali-teeb-kuperjanovlaste-elu-lihtsamaks/

Uus harjutusväli teeb kuperjanovlaste elu lihtsamaks

Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad ja reservväelased kinnistavad sel ja järgmisel nädalal lahinglaskmistega Nursipalu harjutusväljal kaitses ja rünnakul tegutsemise oskusi, teatas kaitseväe peastaap.

«Nursipalu harjutusväli on arenduse käigus nii palju suuremaks kasvanud, et saame siin juba rühma manöövrit ja laskmist korraldada. Siin on palju vaba ruumi ja maad saamaks korraldada miinipilduja laskmist, mida varasemalt teha ei saanud,» ütles laskmiste planeerija-ohvitser kapten Kaspar Põder.

Laskmistel osalevad pea kõik Kuperjanovi jalaväepataljoni toetusrelvad ning neid toetab reservõppekogunemisel olev 120mm miinipildujapatarei, mis koosneb 2-6 aasta eest ajateenistuse läbinud reservväelastest.

«Mehed on väga heal tasemel,» ütles reservõppekogunemist juhtiv nooremleitnant Innar Ploom. «On mõningaid asju mida on vaja meelde tuletada, kuid oskuste tase on sama kui ajateenistuse lõpus või kohati isegi parem. Tegevused miinipilduja ja lahingumoona käsitsemisel on kindlad, sujuvad ja vilunud.»

Kui reservväelased naasevad värskendatud teadmiste ja oskustega peagi koju, siis ajateenijatest kuperjanovlastel seisab ees veel pea kaks kuud väljaõpet, mis kulmineerub õppusega «Kevadtorm» ning kompanii taseme lahinglaskmistega kaitseväe keskpolügoonil Virumaal.

Nursipalu harjutusväli paikneb Võru maakonnas Rõuge ja Võru vallas, Võru linnast umbes 12 km kaugusel lääne suunas. Harjutusvälja territooriumi lõunapoolne osa paikneb Rõuge vallas. Looduslikult haarab suurema osa väljakust enda alla Kerretu soo.

Nursipalu harjutusvälja piir on tähistatud valge- ja punasetriibuliseks värvitud piiripostide või puudega. Teedele ja radadele on paigaldatud statsionaarsed ning vajadusel ajutised tõkkepuud, mille juurde pannakse potentsiaalselt ohtliku tegevuse korral tõkestajad, kes tagavad inimeste mittesattumise ohualale.

Harjutusväljale on paigaldatud lipumastid, kuhu üks tund enne ohtliku tegevuse algust heisatakse punased hoiatuslipud. Sellised märguanded on kasutusel laskeharjutuste, käsigranaadi viskeharjutuste, lõhke- ja demineerimistööde korral. Informatsiooni saamiseks harjutustest on harjutusvälja ümbrusesse paigaldatud infotahvlid.

Tahvlitel on üleval harjutusvälja skeem koos tähtsamate objektidega (hooned, veekogud jne), harjutusvälja tähistamise ja sulgemise kord ning kasutamise graafik kuni kahe nädala osas, samuti harjutusvälja vastutava isiku kontaktandmed.

Nursipalu harjutusväli on asutatud Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2008. a.

#hoon #katast #Müür müürs #ruum

0 notes

koigekoige · 7 years

Photo

GRAAFIK: millistel ametikohtadel on palk aasta jooksul kõige rohkem tõusnud - ärileht.ee http://koigekoige.blogspot.com/2017/04/graafik-millistel-ametikohtadel-on-palk.html

#Kõige #2017 #Eesti kiireima palgakasvuga ametikoht

0 notes

pilguheitja-blog · 7 years

Text

Saledus ja rahvuslikud stereotüübid

Ühel päeval jäi pilk täiesti juhuslikult Delfi pealkirjale “Müstika! Kuidas püsivad prantslannad nii saledad?”. Selle lingi taga avaneva sisu adekvaatsuse lahkamisega pole mõtet energiat kulutada, sest see ei kuulu Naisteka ega materjali algallika BrightSide jaoks loo avaldamise oluliste kriteeriumite hulka.

Küll aga kerkis pähe küsimus - on nad siis tegelikult kuidagi eriti saledad? Saledamad kui eestlannad? Selgub, et mitte.

Võrdlemist võimaldava andmestiku leidsin WHO lehelt aastast 2014. Võrdlus toimub kehamassiindeksi (BMI) abil, suhtarvu üle 25 peetakse siis ülekaaluks. Kas BMI on nüüd lõpuni adekvaatne mõõdik või mitte, selle osas on ka erinevaid arvamusi, aga jätame antud küsimuse teiseks korraks.

Naisteka artikkel toob küll ära seitse põhjust, “miks nad [Prantsusmaa naised] ei pea lisakilode pärast muret tundma”, aga allolev graafik ütleb meile, et Eesti naistel pole küll põhjust selles osas kadedust tunda. Nii et milles see müstika peaks seisnema, teab vaid tuul.

Huvitaval kombel ei lähe tabel sugugi kokku stereotüüpse ettekujutusega erinevate rahvaste toitumisharjumustest, tänavapildist ja ülekaalulisuse esinemissagedusest. Nii on rammusa talupojaköögi poolest tuntud Saksamaal kaaluprobleem väiksem kui Vahemere kööki nautivatel riikidel (kui suur osa elanikkonnast seal tänaseks reaalselt Vahemere dieeti järgib, on üldse omaette teema).

Ilmselt on paljude eestlaste jaoks ka ootamatu, et Soome naiste hulgas on ülekaalulisi pigem veidi vähem kui Eestis. Tõsi küll, vahed on nii väikesed, et hinnangute veapiire arvestades oleks korrektsem öelda, et Eesti ja Soome on samal pulgal.

Küll aga võib kindel olla ühes asjas - kui kõrvutada Prantsusmaad ja USA-d (mille kultuuriruumis Bright Side oma klikiahne küsimuse ilmselt tõstatas), siis selles võrdluses pole võitja osas kahtlust

#ülekaal #BMI #naised

0 notes

kinnisvarakool · 1 year

Text

Bigbank: korteritehingute arv on stabiliseerunud ostupalaviku eelsel tasemel

Novembris sõlmiti Bigbankis kodulaenu lepinguid oktoobriga võrreldes sama palju, kuid eelmisel kuul kiire tõusu teinud keskmine laenusumma langes tagasi 115 000 euro peale. “Sügisene kinnisvaraturg on uuel tasemel osutunud stabiilsek. Tehinguid on küll vähem, kui eelmise talve tipus, aga turg toimib. Lepingute arv oli näiteks samal tasemel eelmise aasta novembriga ehk perioodiga, millele toona…

View On WordPress

#arendus #Bigbank #Eesti #graafik #hinnad #inflatsioon #intress #investor #Jonna Pechter #kinnisvara #kinnisvaraturg #korter #laen #leping #ostja #pank #statistika #USA #uusarendus

0 notes

taiegaseiklus · 7 years

Text

TAIEGA SEIKLUS S01E04 - KUIDAS HANSA TORMIGA 2600 MEETRI KÕRGUSEL MATKAMAS KÄIS JA PÄÄSTEKOPTERIT OOTAS

Teretore kas näete kui kiiresti see pilt liigub? Ja just sama käppelt käin ja tuuseldan ma erinevate üksuste vahel, üritades keelebarjäärile nii palju kui võimalik 1 : 0 ära teha ja taiega kasulik olla. Juulikuu on so far olnud väga epic, olen korda saatnud suuri tegusid… magasin 17 tundi jutti!

See bike giro nädalavahetus millest eelmine kord rääkisin oli täitsa väsitav ja kui olin 4 õhtut järjest hommik-õhtu tööl olnud siis veits nagu hakkas kuskilt poolt tunda andma see kõik. Pühapäeva õhtul käisime veel Liivimaa parimate kokkadega veinitamas ja kui esmaspäeva hommikul kell 7 tööle minnes nägin, et 16.30 alles lõpetan siis mõtlesin küll, et nonii, hullunud naer, tere. 4-tunnine uni lubas mul siiski tööpäeva väga edukalt mööda saata ja kõik sai juba 2 tundi varem tehtud. Ilm oli paradiisile kohaselt I M E L I N E (Soosalu, 2016) ja jäin peaaegu õues pingile magama, sest kui päikest on antud peab võtma. Eriti kui elad Eestis. Läksin powernapile ja panin isegi õhtusöögi ajaks äratuse aga kui silmad lahti tegin oli kell juba uus päev 7 hommikul. Ma olen enda üle väga uhke.

Põhimõtteliselt avasime nüüd teise resto ka ja meil on vist juba kuus uut tüdrukut teeninduses, endiselt väga toredad kõik. Väga okei klapp, lõbus on ja ikka veel on nad üllatunud, et mulle meeldib nõusid ja kõike muud pesta-koristada.

“You know, I don’t mean it in a bad way, but you are slightly a bit odd” (Chan, 2017)

“She is the best window cleaner and if that would be an Olympic sport, she would get the gold!” (Rupacher, 2017)

Ma olen alati tahtnud baaris töötada, jube huvitav mu arust.

“Tsau kuule kas sa baaris oled kunagi töötanud? Kas tahaksid nädalavahetusel meie keldribaaris asjatada?”

Sel hetkel, kui seda uuriti olin oma maailmapikas unes ja kui hommikul sõnumit nägin oli graafik juba tehtud ja mind Püfi pandud. Ay! As usual, I know nothing aga vahva paariline Salome vastas kõigile mu miljonile küsimusele ja aitas igatepidi. Teine õhtu läks juba libedamalt aga see kell 5 hommikul koju jõudmine mulle nii väga ei sümpatiseerinud, sest see tähendas ju poole päeva maha magamist and I’ve got none to waste! Laupäeval olin veits mures, et Salome mulle mitte kuskil ei vastanud ja kui 19.30 paiku talle ukse taha läksin, et sau elad v, sain talle lisaks öelda veel Guten morgen, sest sekund tagasi avas ta silmad ja tuli teki alt välja. Ta oli väga lost, see oli niii naljakas! Ja kui 10 tundi hiljem töölt koju läksime ütles mulle, et jaa tead ma lähen veel St. Moritzisse peole edasi - nii palju energiat on! Ja ta töötas veel pühapäeva öösel ka Püfis, haige vana.

Work in a bar ✔

Pidin selle praeguse nädalavahetuse ka baaris töötama aga kuna Marite jäi haigeks ja ma olen sellise say yes to everything soone peal, siis asendasin teda reedel toakoristuses. Julgen anda sellele raskeima tööpäeva tiitli. Füüsiliselt väga okei, hea workout võiks isegi öelda. Tädid on linad ikka korralikult voodiääre vahele toppinud ja selline köieveo laadne üritus toimus igas toas, kolmel korrusel. Väga okei kõik muu ka.

Suurimaks tõukeks oli see, et paariline Angela oli mul itaalia keele kõnelejaskonnast ja ma ei saanud 7.30st 16.30ni mitte kellegagi jutustada. Mitte, et ma nüüd jutustaks koguaeg tööl ja kohustusi üldse ei täidaks aga teate see on selline töö, kus jutustamine on pigem kohustuslik ja nagu Arianna, the queen of dolces, eile baaris fakti kinnitas, siis tööl peab lõbus olema. Olen miljon protsenti nõus. Muidugi sedaviisi, et kõik saab tehtud ka aga teate ju küll kuidas heas seltskonnas aeg lendab ja vahetunnid koolis alati kõige rutem otsa saavad... isegi need kõige pikemad. Lõbus peab olema. Isegi fekalist olla võib sedasi vahva.

Meie terve päeva suhtlus Angelaga meenutas “Armastus kolme apelsini vastu” neiukese stseeni, kus Pantalonel kolmelt poolt kivaga see sama näitsik tuli. Ütles ta mulle, et vii käru esimesele korrusele. “Du *näitab käru peale* uno.” Mina selle peale, et ahaa okei, et toon alt pesumajast teise käru üles. “No-no, dos, uno.” Mhmh, kaks käru, lingeria. “No-no! *käru* tres, dos, uno, lift.” Aaa, vii käru esimesele korrusele. Selge, selge. Miks ma üldse mõtlen selle peale, et oo meil oleks alt teist käru vaja, sest meid ju täna nii palju tööl (me olime kahekesti ainukesed) ja ühe korra ma juba läksin käruga alt üles ja pärast korrus alla poole ka. Aju, mida teete?

Ma olen alati tahtnud köögis töötada, jube põnev mu arust.

“Kuule, vaata tee siin Marioga (dishwasherdude) natuke aega koos nõusid, et siis näed kuhu potid-pannid ja muud asjad käivad, et tal tuleb nüüd 3 vaba päeva ja siis meil on siin keegi olemas kes teab kus-mis käib. Ja siis saad Priidul ja Janekul ka abis olla hommik-õhtu.”

Teile võib see väga lamp tunduda, et lol mida nõudepesijaks nüüd v? Aga see on hommikusöögi teeninduses mu lemmikosa… Päris mitu korda on mind saali kutsumas käidud, sest jään nõusid pesema aga ma ei saa seda kaost seal mustade nõude laual vaadata! Call me weird, but that’s how I roll. Kui ma ise neid nõusid sinna viin siis natuke tundub nagu minu kohustus need ära ka pesta. Teistel suht savi ja nad teavad, et üks hetk ma niikuiniii imbun sinna taha ja 9st tuleb päris nõudepsija ka tööle. Aga ma pean enne seda disasterit seal natuke kontrollitavamaks muutma. Igatahes, nõude pesemine on täiega vahva ja kui teised tüdrukud mind seal nurgas juba näevad, siis cheerivad, et jee saad oma lemmiktööd teha!

Köögis töötamine pole klickbait, vaid ma reaalselt ka olen köögi vend nüüd. Nõudepesu hansa on lihtsalt üks üksus seal vahepeal. Meil on kaks kööki - tavaline ja Tai. Tais on Teerapol ja Upbut, kelle english on jube terrible ja ega keegi neist väga aru ei saa… tsau ja help on õnneks selged. Teerapool on selline vend, kes segab kastet ja teeb samal ajal sellest facebookis live’i. Ootan huviga, kas ka mina ükskord pilti pääsen. Tema peab tuliseid-naljakaid vestlusi meie portugaallasest nõudepesupoisiga aga mõlemad räägivad omas emakeeles ja tundub, et nad saavad üksteisest kas väga-väga hästi aru või üldse mitte. Upbut saab väga pahaseks kui teda sedasi kutsuda - ta nimi on Pat. Tema hommikused sumedad tsaud ja tumedad, aga samas lustakad, sorryd ja thank youd võtavad lühisõnaliselt kokku kogu meie suhtluse nende nelja nädala jooksul.

Teises köögis on kaks eestlast ja üks itaallanna (ja nüüd mina ka ay). Oma kolme päevase köögihansa karjääri jooksul olen hästi palju porgandeid koorinud, mõned peedid ja kartulid ka, hommikusöögi võikutaldrikuid viilutanud ja voltinud, õhtusöögibuffee meloneid singiga kokku viinud, mozzarellat ja tomatit segundanud, võililli purki pannud ja suvikõrvitsat paneerinud ja friteerinud. Kaks õhtut panin magustoite ka taldrikule jebbaa. Neljapäeva õhtul pidin dolcebuffee Ariannat nusstortede tegemises aitama aga siis viimasel hetkel tehti mu õhtu vabaks ja selle üle ma kull vaga rõõmus polnud, sest nusstorteee ja ma tegin kolmapäeval kondiitri köögi veel maxpuhtaks ka. Jama värk aga uuel nädalal fingerscrossed, et löögile saaksin.

Kui mõtlete, et jaa hansa ja tordid - ta tahab sinna, et neid süüa. Ei, ma tahan sinna, et uusi asju õppida ja teha ja siis kunagi kodus üksinda terve basiiliku semifreddo ära süüa. Ja maasika tiramisu. Ja brownied. Ja lemoncurrdi cupsid. Jah. Seal on hullult vahva kah.

Work in a kitchen ✔

KUIDAS SURVIVEDA ŠVEITSIS KAKS NÄDALAT NII, ET NEED VIIMASED 5 EURI SU PANGAKONTOLT EI KAO? -learn life with hansa-

Ma ostsin paar nädalat tagasi kojusõiduks lennupileti ka ära, 29. augustil maandub Liivimaa parim nõudepesija jälle natukeseks ülikooliaurasse. Üldiselt ma olen väga kokkuhoidlikult siin need kuu aega mööda saatnud… poes ikka paar korda käinud aga kuna ma toidu peale ei pea miskit väga kulutama siis suurem osa on päästetud. Ja toit ei ole siin üldse odav. 15€ eest ostsin pesupulbrit ja siiamaani on see lennupileti järel mu suurim väljaminek. Speculoosi ka ükspäev. No regrets. Jäätist olen mitu nädalat cravenud aga kui üks totsik maksab siin 8-9 franki ja kodus on vau tops 2.50€ siis väga nagu ei kisu seda ostma.

Juulikuu alguses vaatasin ükspäev panka, et kas palk on juba tulnud. Ei polnud ja arvel oli 5€ ja natuke sente. Võibolla natuke ehmatas, sest tõesti pole midagi väga ebavajalikku või kohutavalt kallist siin ostnud (lennupilet xd) ja teate kui hea, ma ei käinud vist 2 nädalat poes. Isegi ei tulnud mingeid isusid, sest ma teadsin, et raha mul nagunii ei ole! Nii lihtne oli olla. Siis tuli palgapäev ja nüüd nagu hingel koorem juures, sest kui on raha siis on ka isudel võimalus.

Aga ma olen tugev. Reeded on ju pühad - Arianna 1000 dolce buffee. Jama on ainult selles, et ma ei ole 2 nädalat sellel päeval töötanud ja Giulio lubadust mulle hiljem Püfi miljon browniet kaasa pakkida ei ole meie professionaalsel nextdoor karaokeartistil veel õnnestunud. Aga elan ta karjäärile siiski kaasa - X-factori järgmine kivialune staar, Giulio kuulsax!

Seda 15€ ja kõige odavamat-mõistlikumat pesupulbrit ostes mõtlesin, et ei tea, Pärnus pesin mingi kord nädalas pesu, et peaks terveks suveks ikka jätkuma. Ma pesen siin vähemalt kolm korda nädalas pesu. Töövormi puhul ikka ei kannata väga iga päev ühte ja sama särki kanda ja kui kuskile välja lähed, baari-kluppi, siis on full suurpuhastus. Siin on enamustes kohtades suitsetamine siseruumides lubatud ja koju jõudes oled nagu koni. Pikkade juustega koni. See dislikeb mulle kõige rohkem. Masinad on sellised natuke naljakad. Alguses ma ei saanud aru no dios mio miks ta nüüd tööle ei lähe?! Aga trikk on selles, et paned pesu sisse, ukse kinni, vajutad ühte nuppu, lähed 4 sammu eemale ja küll ta siis varsti keerutama hakkab. Esimesed kaks nädalat võttis mul masina tööle panek umbes 15 minutit aega, nüüd on olukord paranenud. Kvalifitseeruksin olümpiale.

See polegi väga hull keelekeskkonna muutus. Okei, töökaaslastega suhtlen enamjaolt ikkagi inglise keeles ja mujal ka, natuke vb pursin deutchi aga vahepeal olen toas ja kuuled kuidas akna all lapsed eesti keeles räägivad ja muidu siin ka ikka tere hommikust-head isu saab lausa neljas keeles öelda. Epic. Ma olen täiesti kindel, et see oma keele rääkimine teeb asja palju lihtsamaks. Kui oleksingi siin üksi ja kõik teised deutchikad-italianokad siis oleks ikka täiesti teine teema. Kindlasti palju raskem ja kogu suvi oleks suurem challenge. Praegu on selline väga timm ja väga väga timm.

Ma olen siin taiega palju ikka õppinud. Kui esimeses postituses kirjutasin, et mu teadmised teenindusest ja kogu selle värgi toimimisest piirduvad vaid kolledži loengutes mõningate teoreetiliste faktidega siis nüüd nende nelja nädala baasil võin sedasi normaalselt edukalt teenindaja, baaridaami, toakoristaja, nõudepesija ja köögiabina hakkama saada. Pesumajast tean ka juba päris palju. Tõesti, iga päev midagi uut! Ja also ka seda, kuidas mõni masin või asi on ikka täitsa bullshit, mõne venna jutt on ka paras bullshit ja mida ikka on vaja teha ja mille tegemine on tõsine bullshit (Baretta, 2017).

Ühel ultimate hike dayks pühitsetud pühapäeval, kui oma silmad pärastlõunasel ajal (13) avasin, lõi õues välku ja vihma kallas. Mõtlesin, et no nii palju siis sellest - õnn peab jälle ootama. Poole kolmeks oli kogu kontsert läbi ja mõtlesin, et hike4life ja läksin. Milja ütles, et sinna üles suure järve juurde on 3h üles ja teiselt poolt 2h alla. Minu arvates igati mõistlik vaba päeva täide. Olin juba 2.5h matkanud ja polnud ikka veel kohal aga eks mul oli vahepeal ju vaja pilte-snappe ka teha, sest mu miljon jälgijat (ise olen muidugi suurim fänn) tahavad ju ka näha seda mis mina. Oru ja kodu poole vaadates, kõik supper schön, päike, mõned pilved, sinine taevas, rohelus, lilled jne ja kui sinna eesmärgi poole pea pöörasin siis olid ainult äiksepilved. No pagan. Alla ka nagu minna ei tahtnud, sest see oleks sama kaua aega võtnud kui järveni ja teiselt poolt alla. Ronisin kõrgemale ja äiksele järjest lähemale, mürinad siin on ka sedasi pikemad ja tugevamad.

Ja siis oled seal, tõusnud 1815 meetri pealt 2616 peale ja mõtled, et tubli ikka küll, et nii kõrgele-kaugele tulnud aga jube ruttu tahaks siit alla saada. Alguses ei olnud ma päris kindel milline see järv on siis mille juurde ma tulin, sest neid oli seal vähemalt 10. Välku lööb ja vihma sajab ja kui olin üpris veendunud, et okei see ongi see järv (Lej da la Tscheppa) suri mu telefon ära. Happy day! Allaminek oli järsk, kivine ja libe. Miljon korda mõtlesin kõik võimalikud stsenaariumid peas läbi, et mida teha kui ma nüüd kuskil midagi ära kukun. Teadis ju ainult üks inimene, et sinna matkama lähen. Kopteri päästeoperatsioon? Kas kindlustus maksab selle kinni?

Emotsioonid olid mul juba enne minekut vägevad aga rikastust said need selliste kergelt paaniliste mõtete alusel. Siiski, taiega vinge kogemus! Kahju on mul aga sellest, et ma seal full tormis ühtegi pilti ei teinud. Tõsise paanika vältimiseks ja olemise natuke lõbusamaks muutmiseks tegin terve tee alla tulles goproga videosid sellest, kuidas ma iseendaga räägin. Kõik on ok. Küll nendest ka midagi kokku teen, see on eesmärgiks seatud juba. Õhtul poole 9 ajal alla jõudes olin full läbimärg ja kui meenus, et tänased suured teod on korda saadetud vaid hommikusöögi toel otsustasin, et vajan veel ühte hommikusööki. Sa tead, et päev on hea kui sööd kaks korda brekkiet. Epic!

Ühel õhtul käisin rattaga kõrvalkülas Silsis. Supper schön village, selline vanem, väiksem ja kohe oli tunda täielikku rahu seal. Tõeline vanalinn ja puhas silmailu. Täiesti erinev Silvaplanast ja Moritzist. Väga goals küla!

Pesin koera, sest tema oskab ise rihma kaelast võtta ja vette joosta. Hüppas nagu Loch Nessi monster seal, lõbu laialt. Tagasi jõudes näen sõnumit “Ära koera vette lase, värskelt pestud!”. Well, see nüüd küll hästi ei läinud aga koju pole mind veel saadetud. All good!

Tihedamini näete seda minu ninaga inimlooma instagramis ja snapchatis (kamatahvel7), üldiselt on kapuuts peas, juuxed näos ja nägu naerul, sest see on taiega ok. Kortse on ka palju.

Uni on hea, sest süda on rahul!

Hansa

0 notes