#ma tõesti ei tea

[eesti-keel-on-lihtne]

TLT proovib seda publiku eest varjata, aga kui sa satud kunagi ööbussile numbriga 96, ära istu kõige tagumistel toolidel. Kui veedad nendel rohkem kui kolm peatust avaneb bussi katuseaken ja siseneb Getter Jaani. Ta lahkub ainult siis, kui nimetad 5 tema laulu (mis ei ole Rockefeller Street) annad talle 96 eurot sularahas (ei tohi olla ühtegi punast senti ega 10 eurost). Kui sa seda ei tee, teeb ta sind süldiks (bussijuhi palk).

#eestiblr #eesti #estonian #eesti keel #estonia #unreality #ma ei tea #ma tõesti ei tea #kui ma kaon ootamatult tuli TLT mulle järele

[vajabtuunimist]

Tabloited ja Jääv Nähtus (19.01.2024)

Õues oli külm, lumine ja mina olin laisk ehk teekond Kidrakuuri kontserti kuulama sai alguse taksosõiduga. Kui Bolt Teie ustava arvustajaga Kidrakuuri ette jõudis ei olnud kontsert veel alanud. Samuti ei olnud ka teada kus kontsert asub. Ega mis asi on uus Kidrakuur kui nüüd päris aus olla.

Koht ise oli ju tore, aga kurb on tõdemus, et Tartu maantee alkoovi kauges nurgas, nimetu hoone teisel korrusel seda vast ei leita, iseenesest väga nukker, sest miljöö, hinnad ning teenindus oli kõik parem kui Tallinna keskmine.

Koha sound jäi küll kahjuks kesiseks, aga see võis kinni olla ka uue kohaga seotud nn learning curvest.

Bändidest -

Tabloited - sound oli nagu olemas ja isegi osaliselt crisp, aga nii üle saturated, et meloodialiinid läksid kaduma, kõik oli terav, aga mitte midagi ei saanud aru.

Laulja ja kitarristi särk oli täpselt see mida 21 sajandi mood vajas.

Erineb väga palju salvestustest, vast osaliselt selle eelnimetatud sita soundi pärast, aga kuna trumm peksis üle oli punki mõju suurem kui oleks vist pidanud? Jube veider on laval näha bassisti kes reaalselt naudib mis ta teeb, tema energia oli piisavalt suur et jõudis ka üldiselt stoilise rütmikitarristini kes ennast ka liigutama hakkas.

Kontserdi edenedes energia tõusis ja hakkasid ilmuma kõik live muusika suurimad lavanumbrod nagu Elvise kuulsaks tehtud leg shake ja crab walk. Kahjuks panin alles poole kontserdi jooksul kokku, et oleksin võinud võtta lonksu iga kord kui keegi bändi liikmetest oma prille üles lükkab, siis ma poleks seda imeliku jalatantsu näinudki.

Eriline äramärkimine bassisti pillikaablile mis tekitas tõsise soovi kas lauatelefoni või fonolukku kasutada

Käisin suitsupausil, sound on jõle palju parem kui sa ise samas ruumis pole.

Viimasteks lugudeks ühines bändiga noor laulja Hanna keda ka kahjuks väga palju kuulda polnud, aga nii palju kui kuulda oli siis viisi ta pidas ja hästi ilus oli ka.

Uus laine? - miks on naine musta kleidiga? Cover jaa, nii paljust sain aru aga mis tegi neiust naise? Aga nagu ka eelneval bändil kadus nendegi kõla kuhugi teravate nootide rägastikku, mis natukene päästis oli viiuldaja, kellele ma ei tea, oli siis eraldi sagedus antud või kõlas tõesti tämbriga nii 

Rängalt läbi, aga tekitas kogu asjale sellise vennaskonnaliku vine-i et vead on mõeldudki selliseks ja tegelikult in idüll. 

Bändiliikmete üldine välimus jättis soovida, ma pole küll piisavate paberitega, et arvustada moodi, aga olen piisavalt vähese prilliplussiga et oskan arvustada stiililagedust. Ei ütleks et vändiliikmetel üksi midagi viga oleks olnud, aga kui sa paned kokku punastes latekspükstes naise, nahktagiga mehe ja ühed eriti kiired prillid siis sealt lihtsalt tuleb lahend mida keegi ei küsinud.

Lava vibe.. oli asi. Kui paljudel bändidel, nagu ka eesolijatel, on see olematu või kesine siis selle bändi puhul üllatas mind kui kadunud see oli. Terve kontserdi vältel tundus, nagu bändiliikmed isegi ei meeldiks üksteisele, rääkimata siis mingist sünergiast.

Mulle isiklikult kallitele teemadel- bändi antud piltidel vasakpoolne kitarrist peab olema klassikaliselt treenitud, sest keegi ei kanna oma kitarri ebairooniliselt nui kõrgel JA oska seda mängida.

Teate, igav on, ma tahan lihtsalt teada kas see kitarrist on klassikaliselt treenitud. Mida peab selle bändi kiituseks ütlema- nende fännidele meeldib tantsida 

----

NB - Kõik peale esimese lõigu oli kirjutatud too sama õhtu jäädes üha rohkem ja rohkem purju, samuti pole ma regideerinud teksti ehk vabandan ette ja taha, aga see on elu ja ma olen laisk.

[kummikvillu]

koroona_2023_so last season

Uskumatu, mul on koroona. Mida perset?! Ma olen nii vihane. Ma üritan mitte olla enda peale vihane, aga ... no kust kurat ma selle korjasin?! Kõige kiiremal ja olulisemal perioodil mingi koroona. 

Ja kõige hullem selle juures on see, et ma siiralt loodan, et keegi meie lavastusmeeskonnast ei jää haigeks. Ma ei mõelnud kordagi, et ma võiksin päriselt haige olla. Ma siiralt arvasin, et mul on allergia, nagu tavaliselt. Ju siis mingi hetk enam ei olnud. 

Eile tegime tundi nii, et mina olin veebis kodus ja tantsijad siis proovisaalis. See oli päris huvitav. Aga põhimõtteliselt kuidagi saime tehtud. Muidu kvaliteeti sellega ei saa, aga no.. midagi sai ära tehtud. 

Nüüd on mul vaja reedeks täiesti terveks saada! Ma ei tea kuidas, aga peab! 

Joon tee ära ja siis lähengi jälle magama. 

Palun universum, palun, mul on vaja reedel olla triksis traksis! PALUN! 

Eluarmastus ja mu ema on veendunud, et ma sellepärast jäin haigeks, et mul on liiga palju asju.. liiga üle koormatud. Võib-olla.. aga tõesti niiviisi voodis olla - seda pole ikka väga-väga-väga kaua olnud! 

Head und!

[viplala-things]

Taavile

kaotan iseennast kui liiga palju aega koos

mul on vaja olla eraldi

eraldi ei pruugi olle vähem intiimne

võti pole kvantiteedis vaid kvaliteedis imo

ma tõesti tunnen, et kui me oleme vihaselt oma asjade peale koos, siis me ei ole rõõmsalt koos vaid vihaselt. natuke vähem on natuke parem

kardan vb ka kaotada ennast ära - nii on varem juhtunud

vb sellepärast et ei oska väljendada

kui väljendan siis surun peale

kui väljendan siis ei lase teisel olla

kui väljendan siis tema kaotab

sest kui ma 100% pühendun nüüd sulle ja siis see lõpeb, sisi mis minust järele jääb? sorry aga ma ei taha nii

ma olen nõus mõnusalt koos olema, aga ma tahan ise olla

olla mina, ise ütlesid et nii võib ka

lubasid

ja siis tahad murda, miks

iseolemise juurde kuulub nii rahaline kui ajaline kui tegevuslik pool

pmst kui me kavatseme veel koos magada, siis ma olen nõus selle madratsi ostma, aga siis tahaks et me oleks ikkagi üle talve koos. siis tundub mõtekas. kui veel paar ööd ja siis kõik siis miks ma hakkan raha kulutama

aga tahakski nüüd sellest ka aru saada

et kui need errorid on juhtunud, on minu meelest sellest, et me oleme liiga palju koos

ma ei saa end täielikult iseendana sinuga tunda. veel igatahes

mis teema on selle pideva pesemisega? i mean, puhtus on hea, aga dushigeelid ja seebid ja deodorandid on olemas. lisaks enda naha naturaalse kaitsekihi maha pesemine ei oel ka päris hea.

see ongi see, kuna sa oled nii palju vanem, siis sa justkui tead paremini ja sul on õigus. aga võibolla ongi, sinu jaoks. minu jaoks võib mingi teine asi õige olla

ma tahan head ööund. see on prioriteet nr 1

nr 2 on see, et oleks raha. see võimaldab hingerahu ja asju teha

kui sa selle tahad mult ära võtta, siis ma tõesti ei tea mi meist saada saab.

sealt edasi on inimesed kes mu ümber - sina ja teised. suhtlemine ja oluline olemine on mulle oluline. et ei oleks niisama keegi kuskil, vaid päriselt. see hoiab mind musta augu kohal, sealt väljas. sa ei tohi seda ära võtta. see et me magame koos, ei tähenda et sul võiks olla täielik võim minu üle. me ei ole sama inimene. eraldi. päriselt.

kui sa tahad veel edasi koos asju teha, siis tuleb reegleid muuta. algus oligi maa kompamine ja vaatamine kuhu kui kaugele asi läheb. nüüd edasi, on vaja tõmmata jooned kuskile, millest üle nüüd kogu aeg küll ei taha minna.

kas minu muu lõpetamine oli ikkagi õige, või õige ainult juhul kui me koos oleme? mis on õige?

ja mida sa tahad?

kaotasin laadija, ostsin kallist piima,

mulle meeldib olla valmistunud, tema läheb käigu pealt

hirmud - tööta ei tea kes ja kuhu

kui juba koos olla siis ära jäta mind. ma olin üksi päris häppi, miks sa mind ära rikkusid, pakkusid paremat ning tahad seda siis ära võtta

kas ma ammustasin liiga suure ampsu?

mis nüüd edasi saab? kas me leiame lahenduse koos edasi minna?

kas minu muu lõpetamine oli ikkagi õige, või õige ainult juhul kui me koos oleme? mis on õige?

ja mida sa tahad? seda tuleviku loengut oleks ikkagi tahtnud. see tundub väga vajalik hetkel, aga ma ei saanud seda ja ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuidas ka ei pinniks. mul on teistsugust meetodit tarvis

edit:

ma ei tunne hingesugulust. kas siis on üldse mõtet koos olla? temaga on mingi blokk ees, ma ei tea kas see on sama hall sein, millest tema räägib minu puhul. ehk see ei olegi minu sees, vaid meie vahel. ei olegi minu rääkimata lood ja soovid vaid lihtsalt ei saagi olla sidet? või on midagi ka temas, EI OLE AINULT MINA SÜÜDI... mina.

ma jätan mingeid asju ära koosolemise pärast, kuhu ma muidu oleks läinud. see ei ole minulik.see on natuke katki

edit 2:

kas mina talle ka üldse midagi vastu annan? või mu nõudmised on nii suured aga vastu ei saa ta midagi?

edit 3:

kuna ta on uhhuu ja tunnetab siis on tunne et see peaks olema midagi head. aga tunne on nagu vilets. eriti kui meil on vaja rääkida, katkine olek kogu aeg. Kas ma olen katki või ta teeb mind katki? Või ta avab mind? wtf

ses mõttes, et temaga koos olek on kindlasti areng, aga kas see on õiges suunas, see mida mul vaja on ning ega ma sellest veel rohkem katki äkki ei lähe? haiget saanud inimesed oskavad haiget teha...

edit 4: päris kandadele ei ole ka mõtet koosolemisega astuda

ööuni

türgi

autoga sõit oma türklasega, kellega pole koos olnud

shisha baar

aga ta ei taha

norrakad ja purjetajad kellega saaks edasi

kuhuiganes ma teel olin

kirju ja vaheldusrikas, riskiv ja elav

suhteprobleemid sellest olenemata

halb tunne et mis ma tegin valesti et tema end nii tundma pidi

aga samas

see oli tema valik end nii tunda

[brrrrrism]

"Tüdrukune" - Eia Uus

“Tüdrukune” – Eia Uus

Kirjastus: Postimees KirjastusLehekülgi: 272Ilmumisaasta: 2019 Pean tunnistama, et ma ei tea täpselt, miks ma nii kaua selle teose lugemisega ootasin, ent kui raamatu lõpuks avasin, ei saanud enne sulgeda, kui loetud sai. Oleks võinud juba varem kätte võtta – tõesti väärt lugemine! Tutvustus raamatu tagakaanel: Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas…

View On WordPress

#eesti #feminism #kultuur #sõbrad #suhted #töö

[wonucats]

ma tõesti ei tea, mis me uurimistööst saab. tahaks nutta

[halepoeet]

See tuleb valus

See tuleb kurb

See tekitab nii palju erinevaid tundeid

Aga räägitakse

kui sa armastad kedagi

Lase ta tahti

Kui ta on tõesti sinu

Siis ta ilmtingimata naaseb su juurde

Ma ei tea

mis juhtus meie vahel

Ma ei tea

millal kōik valesti läks

Aga tea

ma lasen sul minna

Sest armastus ei ole ori

Keda saab kinni hoida

Või sundida

Head teed sulle

Kallis oled

Ja

Äkki kunagi me kohtume taas

#luule #eesti luule #luuletus #poeesia #südamevalu

[fookustaavet]

ma olen väsinud.

veits vist tüdinenud ka, aga ma ei tea täpselt, hetkel lihtsalt väsinud. pahane ka vist? kurblik ka arvatavasti, aga tõesti lihtsalt väsinud.

ma ei jaksa olla enam kellegi jaoks see teisejärguline taustal olija, kellele on hea heloda kui asjad ei ole selged või kui mingi perse on majas või mida iganes.

ma ei jaksa enam seda innuendo mängu mängida, vihjates kõigele vapustavale, öeldes ja tehes mitte midagi, mis muudaks midagi.

ma arvan, et see kunagi kusagil on suht nunnu idee või okei romantikute jaoks võiks isegi öelda ’’unelm’’ vms.

hea asi, millesse uskuda ja ooo usu mind, kuidas ma usun sellesse. ma ju olen see lootja ja uskuja ja värki. vist ikka veel.

ma lihtsalt olen väsinud.

mingid asjad ajavad veits närvi ja teevad haiget, mis varem ei teinud. 

peale mingitele asjadele vihjamist, telokõnesid, vestlusi ja noh tere võib olla keegi üllatas kedagi ukse peal londonis, olen ma kuidagi tunduvalt rohkem mingite ’’koerakõrvad üleval, lootmas’’ olukordadesse sattunud. 

aga midagi ei muutu.

ja see vist on etteheide, aga see on nõme etteheide ja isekas ja nõme.

ühesõnaga, ma ei tea mis selle terve jutu point on. peamiselt vist, et ma olen väsinud tundmast kuidagi let down mingitest lollidest väikestest asjadest ja siia seda kõike niimodi ramble’ida on vist siuke natukene rahustav või ma tegelt ei tea, äkki ei ole ka, eks näis. ma ei tea. ma olen väsinud.

ja ma üritan sellega tegeleda.

vist tegelt üldse selle kõigega ja värki. 

äkki 2020 on mingi tegude aasta. või siis lihtsalt leppimise aasta. mingisugune ’’meh settle‘imise’’ aasta. kellele kuidas.

seega, i’m out

okei ts

[myawonders]

Tänulikkuse alahinnatud võlu

Ma teadsin kohe, et esimene teema, millest tahan kirjutada, on tänulikkus. See on nii mõnus topic, millest alustada. Ma arvan, et see on ka üks põhilisi samme, millest ise väga ammu alustasin, et enda elus muudatusi teha. Jagan teiega, millist rolli tänulikkus minu elus on mänginud, miks see minu jaoks nii väärtuslik on ja kuidas ma seda igapäevaselt enda ellu olen kaasanud.

Minult küsitakse väga tihti, et kuidas ma kogu aeg nii elurõõmus olen. Ausalt öeldes, ma arvan, et olen õppinud elu väärtustama. Nagu päris ausalt, iga väiksema detaili ja peensuseni välja. Minu jaoks ei ole väga mitte midagi sellist, mis oleks iseenesestmõistetav. ,,Appreciate everything, expect nothing’’- hea mõte, mida meeles pidada. Haakida ennast lahti kõikidest ootustest elu suhtes. Ootustest loobumine annab nii hea vabaduse. Väärtustada kõike ja! panustada omaltpoolt alati enda elusse maksimum.

Üks väga suur roll eluliselt sellisesse puntki jõudmiseks on minu jaoks olnud just tänulikkusel. Ma arvan, et esimene kord, kui ma tänulikkuse rakendamise olulisusest kuulsin, oli umbes 13/14- aastaselt. Seejärel alustasin esmakordselt ka tänulikkuse päeviku pidamisega. Hakkasin iga hommik ja õhtu üles kirjutama, mille eest tänulik olen ja mis täna hästi läks. Oluline oli kirja saada vähemalt 3 asja. Mäletan, et alguses see ei tulnud kohe kuigi loomulikult, kuna ma ei olnud sellega varem teadlikult tegelenud. Mõned kuud tänulikkust teadlikult praktiseerides tundsin juba mingeid muutusi nii endas kui ka enda mõttemaailmas. Olin palju rahulikum, paremas tujus ja tasakaalukam. Tollel ajal ma ei saanud nendest seostest veel täpselt aru, aga tundus, et kui toimib, siis järelikult teen õiget asja. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ei möödu mitte ühtegi päeva, kus ma ei võta seda hetke, et lihtsalt olla tänutundes. Miks siis tänutunne nõnda kullakarva minu jaoks on?

Oke, lemme tell u! 

Üks hetk viis elu mind kokku sellise imelise naisega nagu Marlen Annabel Kubri. Tema põhimõtteliselt koksas mulle ‘’panniga’’ vastu pead ja tegi mulle puust ja punaseks selgeks väga-väga palju olulist elu toimimise kohta. Üks paljudest oli arusaamine, et see, millele ma suunan oma tähelepanu ehk energia, see kasvab. See funktsioon töötab nii solid kindlalt nagu korrutustabel. Seega, mida rohkem ma suunan oma tähelepanu nendele asjadele, mille eest olen tänulik, seda rohkem on mul kõike seda, mille eest tänulik olla. Tegelikult on tänulikkus minu jaoks saanud ka üheks võimaluseks ennast korraks probleemidest ‘’välja lülitada’’. Ma ei saa oma tähelepanu samaaegselt mitme asja vahel jagada. Ma ei saa mõelda probleemidele ja sellele, mille eest olen tänulik, samaaegselt. Ma pean tegema valiku, kuhu enda tähelepanu tegelikult suunata soovin. Kuhu ma seda suunata valin?

Ma ei taha mitte ühtegi päeva lõpetada teadmisega, et ma ei võtnud seda aega, et väärtustada kõike, mis mul on. Sest me tegelikult keegi ei tea, kui kauaks meil see kõik kättesaadav on. Usun, et  hetkeolukorras on paljud hakanud rohkem väärtustama elu ning seda, mis on elul pakkuda. Kosutavast unest, heast toidust, puhtast õhust ja päiksekiirtest kuni kallite sõprade,  lähedastega veedetud kvaliteetaja ning ühiste naerupisarateni välja. Ja see on ütlemata tore, kui inimeste nägemus selles vallas muutub. Aga miks see ei võiks kogu aeg nii olla? Miks me ei võiks iga päev seda kõike väärtustada, märgata ning hinnata elu võlu?

Ma teadvustan endale absoluutselt IGAL hommikul, et see päev, mis täna tuleb, ma ei saa seda mitte kunagi tagasi. 

Mitte kunagi. 

I really let that sink in. See on selline hea ja armastav slap in the face iseendale igal hommikul. Karastab ja äratab üles. Seega, mis ma tahan selle päevaga siis teha. Mida ma sellest päevast endaga kaasa tahan võtta? Millele ma selles päevas tähelepanu suunan? Mida ma valin märgata? Mida ma tegelikult tahan inimestele öelda? Kui ma tean, et tänane päev on hetkel kõik, mis mul on, siis- milline inimene ma tahan tegelikult olla? Need mõtted likvideerivad juba eos kõik ebaolulise ära. Ebaolulisus lihtsalt kukub ise päevast välja. Jääb püsima vaid see, mis on päriselt oluline. Jäävad ära mingid mõttetud konfliktid ja vaidlused, sest see ei ole see, kuidas ma tahaks enda päeva tegelikult veeta või mis ma sooviks, et mu päev endas sisaldaks. See on teadlik valik igaühe jaoks, millega ta enda päeva täidab ja millele ta enda päevas ruumi (juurde) tekitab. Ma leian, et meie iga päev võiks sisaldada võimalikult palju seda, mis tegelikult meile endale oluline on.  Fakt on see, et aega ei saa kunagi juurde osta, ka ühegi kullamäe eest mitte. Kui me vaataks elu nagu ühte suurt puslet, siis iga päev meie elust on nagu üks pusletükk sellest. See, milliseks kujuneb meie üks pusletükk, muudab lõppkokkuvõttes ka suurt pilti- kogu meie elu. 

Tänulikkus aitab mul hetke kohale tulla, oma elu mitte maha magada. Ma tõesti ei taha minna magama selle tundega, et ‘’ tegelikult ma tahtsin teha seda, tegelikult ma tahtsin öelda seda, miks ma seda ei teinud’’. Iga kord, kui ma silmad sulen, ma tegelikult ei tea, kas mul on hommikul kõik need võimalused, mis mul olid olemas täna. Ma ei taha, et mul jääks midagi kripeldama, mitte ühestki päevast, mis ma elan. Mul käib väga tihti minevik nagu film silme eest läbi. Ma mõtlen, et wow- kui palju ägedaid asju on juhtunud, millised lahedad inimesed mu elus ikka on ja milliseid mälestusi me oleme koos loonud. See kõik on väga dope! Ja kui ma vaatan neid mälestusi nagu elu tagavaatepeeglist, siis on nii palju hetki, kus ma tunnen, et oleksin võinud seda kõike palju rohkem hinnata, palju rohkem välja näidata ja öelda, kui palju see tegelikult mulle tähendas ja kuiiiiiiiii tänulik ma olen kõige selle eest. But u know guyz, me ei saa kahjuks tagasi minna nendesse hetkedesse või ‘’relive that moment’’ nupule vajutada. Seega, mis te arvate, kui palju ägedam oleks seda kõike tõeliselt kogeda hetkes, kohe esimesel korral. Ja tänulikkus on selleks üks parimaid viise.  Seega armsad, võtke aega selleks, et väärtustada seda, mis on. Teadvustage endale, et te ei saa mitte kunagi tagasi tulla sellesse hetke, mis on praegu. See hetk, kus me elame praegu, ongi parim hetk elamiseks.

Päris imelik oli endale üks hetk teadvustada, et kõik, mis on, ongi praegu. Et tulevikku pole olemas, sest samal ajal, kui sammun tuleviku poole, jõuan ikkagi otsapidi olevikku välja. Ma arvan, et tegelikult keegi ei taha elada igavesti homses, ülehomses, järgmises aastas või kusagil veel kaugemal ajapiiril. Kui elataks löpuni ainult tulevikus, jääks elu elamata. See on konkreetselt enda elu edasilükkamine. Ma ei tea, miks ma peaksin seda tegema. Miks üldse keegi peaks seda tegema? Leian, et kõigil on alati valik, kuidas me seda elu elada soovime. Kas hindame kõike elu poolt pakutavat või laseme selle endast lihtsalt mööda. Vegeteerime ja ootame seda igavest homset, mis kunagi tegelikult kätte ei jõua, sest kõikidest homsetest saab täna. Samas, mitte kunagi ei tea, kaua ka see homne meid päriselt öökardina taga ootamas on. Pole kunagi teada, mitu võimalust ‘’eluvarnast’’ veel võtta on. 

Straight. Facts.Right.Here. 

Kuidas ma tänutunnet aktiveerin? Ma ei jõua iga päev selleni samal viisil. Mõni hommik kirjutan enda tänulikkuse nimekirja välja. Teine päev loetlen selle endale hoopis ette ühistranspordis, kooli kõndides, trenni joostes, looduses jalutades või muusikat kuulates. No konkreetselt igalpool, kus vähegi võimalik. Oluline on lihtsalt võtta see aeg oma päevast. See on koht, kus võiks minu meelest olla väga loominguline ja leida just see, mis kellelegi kõige paremini sobib. Viimasel ajal meeldib mulle seda kõige rohkem teha interaktiivselt. Minna loodusesse ja laduda endale mõttes ette kõik oma tänulikkuse listi komponendid. Mõelda, KUI palju mul ikka on kõike seda, mille eest öelda:,, Aitäh!’’. Hea muusika, looduskeskkond, ilus päikeseloojang, mõnnad vibed ja tänulikkus- mm naizz! Muusika on minu jaoks väga suur stiimul ning looduskeskkonnas tunnen end alati hästi, seega see combo töötab minu puhul ülihästi. Saan tänutunde nõnda päris kiirelt kätte ja põhimõtteliselt ulbin selles kogu oma trajektoori läbides. Tavaliselt on see just see hetk, kus ka filmilint minevikust või pilguheit tulevikuvisiooni iseenesest käima läheb. Näen väga palju lahedaid mälestusi, kalleid inimesi, unustamatuid koosveedetud hetki ning ka kõike seda, mis võiks veel mind ees oodata- mis ma tahaksin enda elus juhtumas näha ja kui tänulik ma oleksin, kui see kõik selliselt ka realiseeruks. Kohati tekib selles protsessis nagu ajas rändamise tunne. Mõtlen, et no WOW- what a ride! See kõik tekitab minus lihtsalt nii hea ja mõnusa tunde. Tulen alati tagasi nagu puhta lehena, justkui oleks reaalsusest korraks välja astunud. Lõppkokkuvõttes polegi vist väga vahet, kuidas see tänutunne kinni püüda õnnestub. See nagunii töötab igati inimese kasuks. 

Miks ma teen seda just enne magamaminekut? Mulle meeldib tänutundes uinuda, sest siis ma ärkan uuel hommikul sellesama mõnusa tundega. Hea on tänutunne endaga ka järgmisse päeva kaasa võtta. Uus päev on alles alanud, päike alles tõusmas, aga hea tunne juba köige suhtes, mis täna juhtub, on aktiivses olekus. See on hea viis, kuidas uuele päevale vastu minna.  

Lisaksin siia veel ühe mõtte. Kohati näib, et tänulikkus tundub mõnede jaoks olevat justkui üks osa suhkrumanna mõtteviisiga lillelaste ‘’rituaalidest’’. No tegelikult, kui uurida, millised on maailma edukaimate inimeste harjumused, siis peaaegu alati on seal koht ka tänulikkusel (Jah, tänulikkus on samamoodi üks potentsiaalne harjumus). Võib-olla see fakt muudab kellegi perspektiivi. Tsiteeriksin siinkohal ka üht maailma tipp-coachi Tony Robbinsit: ,, Gratitude is the antidote to the things that mess us up. You can’t be fearful and grateful simultaneously. So, gratitude is the solution to both anger and fear, and instead of just acting grateful, I think of specific situations that I am grateful for, little ones and big ones. I do it every single day and I step into those moments and I feel the gratitude and the aliveness’’. Ühesõnaga, tänulikkus on Tony sõnul vastumürgiks kõigele sellele, mis meie elu sussi-vussi ajab. Inimene ei saa olla samaaegselt tänulik ja vihane, tänulik ja hirmul. Seega, kui mind uskuda ei taha, siis ehk Tony Robbins’i ikka.

Võiksin siia välja tuua väga palju teaduslikku informatsiooni tänulikkuse kohta, ent kuna seda kõike on praeguseks hetkeks lihtsalt nii suur posu, ei hakka ma sellel eraldi peatuma. Jätan kõikidele huvilistele selle avastamisrõõmu alles ning jagan pigem enda mõtteid ning arusaamu. Lihtsalt põgusalt: põhiline info, mida iseendaga olen kaasa võtnud, on see, et tänulikkus on ajutoit. Näiteks on kindlaks tehtud tänulikkuse seos dopamiini ehk virgatsainega, millel on palju funktsioone. Sealhulgas seostub ta motivatsiooni, naudingute, une ja tähelepanuga. Sellest tulenevalt on leitud paljude uuringute käigus seoseid tänulikkuse ning hea une, madalama stressitaseme, motivatsiooni tõusu ning üleüldise rahulolu vahel. Ainuke asi, mis vist veel leitud ei ole, on tänulikkuse halb mõju inimesele. Ilmselt seda siis lihtsalt polegi. Seega, tõenäosus tänulikkusega pange panna tundub üsna ebatõenäoline olevat.

Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis teaduslikud uuringud on üks, aga isiklik kogemus on hoopis midagi muud. Kui ma juba tean, et teatud asjad minu puhul toimivad, siis mul ei ole kindlat vajadust leida mingit teaduslikku tõestust, et ‘’ jah, see peabki nii toimima’’. Ma arvan, et igaühe jaoks toimivad ja töötavad erinevad valikud nagunii. Main thing is: leia see, mis sinu puhul toimib and u do u!

Nüüd kõigile nendele, kes ei ole parasjagu väga heas kohas iseendaga või eluga üleüldisemalt. Tänulikkus on ka üks parimaid samme, millest alustada, kui tunned, et oled täiega trapped ja omadega kinni kiilunud. Kui tundub, et elulabürint lihtsalt ei lahene ja väljapääsu silti ka üles veel ei leia, siis tänulikkus on üks lihtsamaid ent efektiivsemaid viise, kuidas ennast ise aidata. Soovitan iga hommik ja õhtu üles kirjutama hakata kõiki tänulikkuseallikaid. Üks hea viis on näiteks alustada 5 minute journal’i pidamist. Oma päevast tuleks võtta ainult mõned minutid, et vastata paarile lihtsale küsimusele. Kõik saab alguse väikestest sammudest. Peaasi, et need on tehtud õiges suunas.

Lisan siia lingi ka: https://www.intelligentchange.com/blogs/news/the-five-minute-journal-questions 

Ma olen aru saanud, et inimesed on suutelised nägema ning mõistma elus vaid seda, mis vastab nende teadlikkuse tasemele. Mida rohkem endaga tööd teha, seda rohkem muutub see, mida maailmas märkama hakkame. Kui küsime enda käest regulaarselt: ,,Mille eest ma tänulik saan olla?’’, siis ei ole väga varianti, et me ei hakka aina rohkem märkama kõike seda, mille eest öelda:,, Aitäh!’’

Elu saab nii kiiresti otsa. Ja see on päris hirmutav, millise kiirusega kõik siin maailmas meist mööda vuhiseb. Seega ma leian, et üks parimaid valikuid, mida teha võiks, on otsustada hakata seda kõike nautima ja väärtustama to the MAX! 

Enjoy the ride! 

Oh! And there is one more thing. 

Tänulikkus on tasuta. 

Myäu! ♡

Mya

[miajaapanis]

hei!!

Suvevaheaeg, mis möödus uskumatult kiiresti on nüüd läbi ja täna oli esimene koolipäev. Oli tõesti tore taaskohtuda kõikide sõpradega, kellega vaheajal polnud võimalust kokku saada.

Nagu ma juba mainisin, lendas suvaheaeg ülikiiresti. Kohe alguses tulid Tokyosse paariks päevaks 2 vahetusõpilast Tokyost ja Nagoyast ning nedegagi sai kenasti aega veedetud. Käisin väljas ka heade sõpradega koolist; vaatasime filme, jõime meeletul hulgal tapiokat jnejne. Mul oli ka õnne käia Ghibli muuseumis (sinna on väga raske pileteid leida kuna see on väga populaarne). Olen juba väiksest peale vaadanud palju Ghibli animet alustades Totoroga lõpetades Earthseaga ning tunne oli väga nostalgiline. Suve jooksul toimus ka mitu Jaapani festivali ja kandsin esimest korda yukatat (õhukesem versioon kimonost). Augusti alguses käisin ära Chibas, kus korraldati vahetusõpilastele orientatsioon ja ka seal oli väga tore.

Kõige tähtsam asi on minu arvates see, et ma vahetasin vahetuspere! Nendele, kes veel ei tea, siis algne pere kuhu mind suunati ei saanud mind enda juurde võtta enne augustit ning sellepärast veedan oma aasta kahe erineva perega. Uus pere elab Saitamas, mis on Tokyo naaberprefektuur ja mul on 3 vanemat õde, ema, isa ja kaks koera. Mind võeti väga kiiresti omaks ja olen väga õnnelik selle üle.

Selline oligi mu suve lühikene lühikokkuvõte. Järgmise vaheajani on jäänud 4 kuud ning nagu jaapanlased ütlevad ganbarimasu!!

[siiks]

Aga mis siis saab edasi?

Enne, kui ma seda postitust alustan, siis ma tahaksin öelda, et tegemist ei ole mitte mingite lõplike mõtetega. Rohkem nagu mõttevälgatused, mis pähe lõid. Ilmselt esitab selliseid küsimusi endale igaüks, kui oma tööandja poolt antav töö sulle enam-vähem selgeks saanud on.

“Mis sa edasi mõtled teha? Kas plaanid ettevõtteid uudistada või mingi hetk ise midagi teha? Ehk siis ma mõtlen, et kuna su isal on oma firma, kas ettevõtja pisik on sind ka nakatanud? /.../ Ma lihtsalt vaatan, et kui ma teen oma päris tööd, siis ma teen ära need konkreetsed töölõigud. Mind tegelikult ei huvita, kuidas meie firmal selles osas läheb. Mind huvitab, kuidas minu firmal läheb.”

Umbes selline jutuajamine oli mul oma sõbra emaga. Neile kuulub veinimõis Pärnumaal ja ta teeb lisaks veinimõisa tööle ka kaugtööna tööd oma peamisele tööandjale. 

Mul ei ole plaani. Ma selgitasin, et ma tean, et ma ei jää CKsse igaveseks. Meil on neid, kes on ettevõttes olnud juba üle 25 aasta - mul on tunne, et minu põlvkond ei ole enam selline. Mina olen olnud hetkel kõva poolteist aastat ja ma usun, et see on aeg, mil saad asjast juba midagigi sotti, aga ega suurt midagi ei tea ka. Ent 25? Ei.

Ettevõtlusest? Jah, miks mitte. Kas isa on selle kaasa andnud? Ei tea. Rääkisime, et eks ma olen kõrvalt näinud, et oma firma ja rahakoti paksuse kasvamise vahel ei ole võrdusmärki. Meie peres on neli last, ent viiendaks on alati olnud see ettevõtteke, kes tegelikult on kaasas olnud igal Hiiumaa nädalavahetusel, igal perereisil, igal peresündmusel, sest kunagi ei tea, millal asjad pekki lähevad. Õnneks enam ei lähe ja ajad on ka muutunud ja papa roll on ka muutunud, AGA ma olen samas tänulik, et mulle on näidatud, et iga startup ei ola Transferwise’i vääriline.

Oma firmaks peab olema mingi tuhh (mulle meeldib see sõna), mis sind täiega tegutsema paneb. Mind hirmutabki, et hetkel on tuhh kadunud. Me teeme ägedaid asju, aga kas need tegelikult muudavad inimeste elusid paremaks, toredamaks, ägedamaks...? Aga kas minu firma muudaks? Ei tea. Ma tõesti ei tea ja see on hästi ebameeldiv. 

Reedesel koosolekul kuulasin ma taaskord, kuidas strateegiat peab muutma ning tarbimisharjumused, suunad ja vajadused on muutunud. Igati loogiline. Minu jaoks on hirmutav aga see, et seda juttu ettevõtte tasandil olen ma kuulnud ka varem, aga ma ei ole suuri muudatusi tajunud. Et mida me nüüd teistmoodi teeme; mis nurga alt me läheneme mis teemadele; kuidas me proovime ise tarbimisharjumusi muuta... Sina, kes sa loed - ära saa valesti aru. Eks me püüame iga päev, me toimetame iga päev. Aga nii suures ettevõttes toimuvad muudatused kohati hästi aeglaselt ja ma vahel tunnen, et ma olen kärsitu. Ma olen 26 ja tahan teha. Ehk oleks aeg endale tunnistada, et vahel tahan teha kiiremini ja mitte liiga palju ette mõelda. Tahaks teha ja näha tulemusi ja muutusi. 

Ent täpselt sama palju, kui ma seda tahan, tean ma ka, et see on naiivne. Tarbimisharjumuste muutmise aeg on mu õppejõu sõnul vahel isegi 20a. Mäletan näidet, et helkuri kandmise õpetamiseks kulus u 20 aastat. Et inimesed mõistaksid. Et inimesed aktsepteeriksid. Seega ma tegelikult ei saagi oodata, et oma oma tänases töös näeksin suuri tulemusi kontorist väljaspool. Täna lepin ma Exceli ning PowerBI’s kuvatavate roheliste ja punaste numbritega.

Ning veelkord - ei, asjad ei ole halvasti. Mured mu tööga on pigem mujal. Mu töö mulle meeldib. Me teeme nalja ja me teeme ägedaid asju ja me vahel teeme ka tüütuid asju, aga nendel hetkedel ma usaldan, et keegi minust targem on seda vajalikuks pidanud. 

Aga mis saab kauges tulevikus? Ma ei tea. Äkki elan ma Hiiumaal, mu lapsed teavad, et piim ei tule endiselt Selverist ning suvel loputame me mullaseid porgandeid vihmaveetünnis puhtaks... Äkki läheb nii?

Mitu head aastat tagasi Hiiumaal veini joomas. Sobis siia Hiiumaa-unistuse lõpetuseks justkui. Kirjutasin tollest hetkest nii:

Kogu saarel toimuv on suhteline ja see ongi ilmselt selle ühiskonna võlu - eks vaatab, kuidas kujuneb. Kodus pidid tulema hommikul töömehed aeda tegema, lõunaks neid ei olnud. Ju oli midagi tähtsamat ees. Me ennast ka häirida ei lasknud, sest kiiret ju pole, ja sõitsime Hiiumaa rootsilikku külla veini jooma ja suitsukala sööma: "Ma ei mäleta, mis see vein maksis. Teeme nii, et homsest tõusevad hinnad ja täna on vein kolmekas." 

[kirkeerbi]

Küll need Kalevi kommid on head

On olnud üks hea hull töönädal. Eelkõige Anderi jaoks. Paraku ei saa ma blogis väljendada tema emotsiooni ja tundeid ning ta ise ei viitsi kirjutama tulla, seega kunagi, kui ta uue video kokku paneb, saab ta kõiki täpsemalt kurssi viia. Lühidalt aga ajas üks kaos teist taga, kuid seda mitte kõige halvemas mõttes.  

Nimelt töötame nüüd mõlemad samas kohas, Centurionis, kullerfirmas. Kuigi me lähme hommikul koos, tuleme õhtul koos, puutume päeva jooksul kokku heal juhul korra, kui sedagi. Mina olen hetkel eramajade peal ehk käin oma piirkondades ukselt-uksele pakke kohale viimas. Ander seevastu tööstuslinnakus. Seal on ettevõtted, kes tellivad suurtes kogustes, teinekord ka väga suuri ja raskeid pakke, mistõttu koolitataksegi teda kui meesterahvast selle piirkonna jaoks välja. Hetkel on tal aga treening periood ja kahjuks sai ta endale kõige kehvema õpetaja üldse, tolle sama Lõuna-Korea tüdruku, kellega minul väga halb kogemus(nädal) oli, kui tööga alles alustasin.

Mul on väga hea meel, et mul see tee läbi tehtud on, saan Anderit aidata, sest iga päev juhutub midagi uut, teistusugust, uued olukorrad, uued inimesed jms. Väga palju infot korraga. Lisaks on mul endal palju rõõmsam tööl käia, kui tean, et Ander on ka kuskil siinsamas, teeb oma ringi, ehk kohtume lõunapausi ajal või sõidame niisama teineteisest mööda, mina linna poole, tema tagasi kontori poole 😊 Tegelikult on mul tööl paar päris head sõpra ka tekkinud, loomulikult saan ma kõigiga hästi läbi, aga kahe tüdrukuga veidi lähemalt. Üks on austraallane ja teine Taiwanist. Ka too Lõuna-Korea tüdruk on okei, kui ma ei pea temaga koos töötama, kahju veidike Anderist praegu, et tal tuleb teda taluda, aga uue nädala lõpupoole õnnestub ka temal ehk ise sõitma ja tegutsema hakata.

(Selline on üks pool sellest angaarist, kuhu hommikul bussid sisse ajame ja täis laome. Kõik pakkide sorteerimine ja muud asjad toimuvad ka seal. Laupäeval, eile, oli mu esimene tööpäev nädalavahetusel üksinda. Enamuse ajast olin lennujaamas ootasin laadungit, lodgesin ühe paki ja vered, mis haiglast saadeti ning tegin veidi eramaju, lõpetasin hiljem kui tavalisel tööpäeval.)

Neljapäeval juhtus neil aga üks intsident. Kuna tööstuslinnakusse on palju suuri pakke küsis Lõuna-korea tüdruk bossidelt suuremat bussi, et kõik asjad ühekorraga autosse pakkida. Loomulikult talle ka anti, sest ta on Centurioni lemmiktöötaja (üritab hästi jutukas olla, tegutseja, targutaja, töötab nädalavahetuseti ka kontoris jms) ja ega hommikul ei olnud selles midagi halba, et nad nüüd uue suurema bussi said, sest nõnda on tõesti lihtsam. Kuid uus buss (otseses mõttes tuliuus, läikiv, valge, puhas, korras buss) on veidi suurem sellest bussist, millega kullerid muidu sõidavad (muidu on sellised onu Heino bussi suurused bussid või nagu Anderi isal oli see hall). Ühesõnaga koreakas polnud harjunud sõitma nii suure masinaga ja ta rihtis selle uue, läikiva masina kohe päeva alguses ära. Nad olid Anderiga oma tavapärasel tööstuslinnaku ringil, kui ta tagurdas liiga väikese kaarega ühe ettevõtte aiast välja. Mina ei teadnud asjast midagi enne, kui olin saanud bossilt sõnumi ilmuda kell 12 erakorralisele koosolekule, kuhu kutsuti kõik kullerid. Alguses ei saanud üldse arugi, et mis on juhtunud. Mina ikka mõtlesin esimese asjana, et ma olen ju ometi kõik õigesti teinud, minus ei tohiks küll selle koosoleku põhjus olla. Nii kui tagasi kontorisse jõudsin nägin Anderit ja ta rääkis, mis koreakal oli juhtunud ja miks see koosolek üldse praegu aset leiab. Ma ei taha olla õel ega midagi, aga ma usun, et koreakas oli selle kõik ära teeninud, ta oli minu treeningperioodil minuga nii nõme ja Anderiga samamoodi, seega... Irooniline on see, et kui Ander päev enne intsidenti oli temalt küsinud, et miks tema enda bussis, millega ta tavaliselt sõidab, kaameraid ei ole, siis tüdruk vastas uhkelt, et teda usaldatakse. Järgmisel päeval aga selline õnnetus... Kahjuks ei tõmmanud intsident temalt tuure maha, ma küll lootsin, et ehk veits rahuneb nüüd, aga kus sa sellega.

(Pildilt pole nii hästi näha, aga tegelikult on veidi rohkem mõlkis.)

Lisaks mind ajab iga kord naerma, kuidas koreakas käitub, kui mind näeb nt õhtul, kui hakkame koju minema ja nad veel täidavad Anderiga oma pabereid, et “Näe Andy(ehk Ander), su tüdukusõber on juba lõpetanud. Me ka kohe lõpetame, siis saad oma poisssõbra tagasi,” ütleb mulle või kui Ander võtab mõned suured pakid minu piirkonnast ja nad viivad need koreakaga ise ära, siis tüdruk ütleb alati “Tule nüüd aita oma tüdruksõpra.” Minu meelest see on nii naljakas, et ta seda iga kord sedasi mainib 😀 Ma tean ise ka, et Ander on mu poisssõber ja ma olen igati okei sellega, et koreakas Anderit õpetab, mitte mina. Ongi parem, sest too tüdruk tegelikult teab palju rohekm kui mina. Aga ma ei tea, miks ta selline edvistaja on alati, kui ma nende lähedale satun, sest Ander ütles, et muidu ta pole selline. Üritab mind vahest armukadedaks ajada või midagi, aga minus pole seda armukadetseja soolikat vist, mida koreakas üritab leida. See on nii loomulik, et me mõlemad puutume kokku erinevate inimestega, teeme nalja, suhtleme erinevate inimestega, elu jääks elamata, kui me hakkaksime mõtlema, et oi kellega ta suhtleb, oi kellega ta nüüd rääkis. Mõttetu on armukadetseda, kui üksteist usaldatakse 😀 Igatahes koreakas on naljakas.

(Käisime Anderiga hommikul tema tööstuspiirkonda läbi sõitmas, et see tal paremini selgeks saaks. Oli nii palav, aga vähemalt on näha, et turvavöö oli ilusti kinni. (Tegin ka selja tagant pilti, mis oli südamekujuliselt märjaks higistatud, aga ühte postitusse saan maksimum kümme pilti lisada, seega seda südamekujulist higilaiku tuleb kõigil ise ette kujutada.)

(Kolm märki sellest, et oled väsinud: 1)Me majakaaslane Marek rääkis hommikul meiega juttu ja samal ajal lõi ühe muna lõikelauale katki. 2) Kui lähed hambaid pesema ja paned hambapastat hambaharja tagumisele küljele. 3) Kui lähed kell seitse õhtul magama ja ärkad öösel, et vetsu minna arvates, et kohe pead ärkama, kuid kella vaadates on kell alles 23.35.)

(Ja me saime lõpuks kätte oma Eesti paki!!!! Jesss! Nii head kommid, juustud, vorstid ja KAPSAS!!!! Aitäh, aitäh, aitäh!)

(Ander ja koerad :))

(Tiia pani Budhile mesilase kostüümi selga, ta oli nii nunnu :))

Aaa, see ka, et mul oli sünnipäev. Üks läbi aegade mõttetumaid sünnipäevi üldse. Pikk, palav tööpäev, õhtul väsinud umbes kella kuue aeg ostsime sushit ja läksime autoga vaateplatvormile ookeani vaatma ja sööma ning peale seda ostsime veel tordi, sõime kodus paar tükki ja läksime magama. Niimoodi sain ma 20-aastaseks.  

(Ma tordiga.)

(Ma 20-aastane.)

(Ander kinkis mulle sünnipäevaks kella! Kuigi ma ise valisin, nii ilus :) 

[unejumal]

miks halvad asjad juhtuvad heade inimestega?

olen siin nüüd nädalakese end kogunud ja mõelnud, et kuidas sellest kirjutada ja päris aus olla siis ei tea siiani. ühesõnaga juhtus selline asi, et minu kodus põles maha meie aida hoone, kus asus ka minu isa one-man-show restoran. ma tõesti ei oska seda sõnadesse panna kui valus on näha seda, kuidas kõik mille nimel sulle kõige kallim inimene maailmas näeb igapäevaselt vaeva ühel hetkel on lihtsalt maha põlenud. esimene nädal oli kõige hullem, nii mentaalselt kui ka füüsiliselt, nii mulle kui ka mu isale ja tegelikult ka meie lähedastele. mina näiteks terve esimene nädal ei saanud magada, luupainajad. muidugi ei julgenud ma magada ka enda toas teisel korrusel vaid magasin isa toa juures diivanil. suures tööhoos sain kuidagi hakkama ka sellega, et mulle läks söetükk silma ja lõpetasin erakorralises. kõige selle jama kõrval pean ma veel kolima, riigieksameid tegema (thank god, et ainult üks veel), sisseastumiskatseteks valmistuma ja tööl käima. seda kõike on muidugi hirmus palju ja see kõik on nii freaking raske aga nagu öeldakse mis ei tapa teeb tugevamaks (ÖÄK KUI KLIŚEE). tegelikult on meid juba nii palju aidatud võõraste ja ka tuttavate poolt, mille eest ma olen niiiii tänulik. ma olen ka väga VÄGA tänulik, et kõik loomad ja inimesed jäid terveks selles tulekahjus.

nii palju veel sellest, et kuna mu isa on hästi tagasihoidlik raha küsimise poole pealt ja tegelikult üldse reklaami või muu sarnase asjaga ka siis mina käisin mõtte välja, et mitte inimestelt niisama annetusi küsida. nimelt, ma tegelen natuke maalimisega ja annaksin oma maale vastu annetuse eest. kui sa loed seda ja tunned, et saaksid oma seina täiendada ja meid ehk natuke aidata siis saada kiri mu poole teele. 

#unejumal #eesti keel

[misoneluamaliega]

Kaal kui number, kaal kui välimus

Alustan taas läbi elamistest enda elus, mida ise olen enda naha peal läbi elanud, proovinud ja katsetanud.

Need, kes mind juba ammu teavad või eelneval aastal lugesid minu blogi, siis teavad, et üks suurimaid asju, millega ma terve elu maadelnud on minu kaal. Ei, ma ei ole ennast lihtsalt paksuks söönud. Mul tõesti on kehaga midagi väga valesti.  Siinkohal lähen ajas päris pikalt tagasi ja alustan algusest.

Olen suhteliselt väikesest east peale olnud suurem kui teised. Juba algklassides noriti mind selle pärast, et olin suurem ja kohati hoiti minust ka eemale.

See oli meie peres päris suur probleem, miks Amalie ei saa kaalust alla võetud. Ainult sööb ja sööb ja sööb. Kaal muudkui kasvas. Lapse isu oli suur.

Ühel päeval minu armsad vanemad otsustasid, et saadavad mu paastulaagrisse, ma olin vist siis 12 aastane plikatirts. Nad saatsid mind Tartusse Loodusravikeskusesse Loodus BioSpa. Selle kõige peale kulus VÄGA palju raha.

https://biospa.ee/

Iga hommik algas peale hommikuvõimlemisega ja sealt edasi protseduuridele, mida olid omale broneerinud. Mäletan, et käisin massaažis ja kuuma/külmavee protseduuril. Enam täpselt ei mäleta, aga 1x päevas sain ka klistiiri, et keha puhastada ja kaal langeks kiiremini. Põhiliselt jõime seal ainult vett ja kui tundsid, et pilt hakkab eest ära kaduma, siis arst andis beebitoite. Mäletan, et sain porgandipüree purgi, mida pidin veega lahjendama terve päeva.

Sealt tagasi tulles, olin silmnähtavalt peenem. No kes ei oleks, eks? Kui oled nädala päästnud.

2011 aasta juunikuus hakkasin aktiivsemalt tegelema enda kaaluga. Ema ostis kuskil lehekülje pealt mingid “dieettoidud” ja nii ma sõin neid. Need oli pakitoidud, pidid kas vett lisama või lihtsalt nagu krõbuskeid sööma. Aga nendega kaal langes.

2012 aasta juunikuus pidi toimuma 12nda klassi lõpetamine. Terve 2012 aasta jooksul jälgisin väga hoolikalt mida sõin ja jõin. Lõpupidu oli ju peagi saabumas, kes ei tahaks lõpuaktusel ilus välja näha? Nii siis ka mina.

Paar kuud enne lõpuaktust hakkasin sõna otseses mõttes ennast näljutama.

Minu päevad nägid välja tavaliselt sellised, hommikuti kohv piimaga, see järel läksin kooli. Koolis terve päeva tarbisin 1,5L vett. Enam jaolt oli see kas Aura sidrunivesi gaasiga või jõhvikavesi gaasiga. Nii kui kool lõppes, siis peale kooli sõin esimest korda kodus salatit (kurk, tomat, salat, hapurkurk, kana, õli). Tavaliselt peale 18:00ni enam ei söönud. Seejärel läksin iga õhtu rulluisutama, ca 20km õhtu jooksul. Kui öösel kõht läks liiga tühjaks, siis jõin hästi palju vett kuni kell sai 06:00 hommikul, et süüa kurk või teha omale kas suur tass rohelist teed või juua suure tassitäie keefiri.

Mul oli tekkinud juba mingi kiiks, et ma ei julgenud enda endise peika ees süüa. Kui temaga aega veetsin, siis pigem nälgisin ja kui õhtul lõpuks koju läksin, siis alles sõin või käisin vahepeal üksinda poes ning sõin poe ees enda salati ära, et ta jumala eest ei näeks, et ma söön.

ILMSELGET KARJUS SEE KÕIK SUURE TOITUMISHÄIRE JÄRELE!

Kaal langes, lõpuaktuse päev aina lähenes ja lähenes. Ma ei tea küll kui palju ma kaalusin, aga millegi pärast on meeles, et kaalusin ca 70-75kg. Selleks hetkeks arvan, et olin kaalust näljutamisega alla võtnud äkki paarkümmend kilo.

2012 aasta augustikuus kirjutas minule esimest korda naistearst välja beebipillid, kuna minu menstruatsioon oli jube ja väga valulik. Beebipillidega võtsin vähem kui 1 kuuga ca 10kg juurde.

2013 aasta alguses läksin USA’sse elama mõneks kuuks. Kuna kaal on terve elu olnud minu kinnisideeks, siis USA’sse minnes tundsin nagu oleksin ketist sõna otseses mõttes lahti saanud. Sai proovitud kõike head ja paremat, kaal tõusis. USA’st naasesin maakerana.

Terve ülejäänud 2013 aasta tegin kõvasti trenni ja valmistusin kaitseväkke minekuks. Mäletan, et kaitseväes võtsin alla 10kg.

Mõtlesin, et nii enam edasi minna ei saa. Suhe kannatas selle all, kaaslane kannatas selle all, mina kannatasin selle all.

2016 aastal võtsin endale Tallinnas eratreeneri. Minu eratreeneriks oli Rauno Rikberg. Teate ju küll seda komput treenerit sealt saatest “Tõelised Eesti mehed” Vot tollest samast Raunost jutt käibki.

Alustasin Rauno käe all treenimist 2016 aasta novembrikuust Tallinna kesklinna ekslusiivses jõusaalis City Spa, 1x nädalas. Hind oli üsna krõbe, kuid see mind ei heidutanud, ma tahtsin ja ma sain.

Algkaaluks oli 125kg. See vist olnud siiani minu maksimum kaal, mis ma kunagi üldse kaalunud olen.

Kuna sama aasta detsembrikuus lõppes ka oma aja ära elanud armastus, siis see andis juurde väga palju eneseusku endasse, et suudan, tahan, saan.   Vähem kui kuuga olin alla võtnud -17kg.  Juhhuuu, ei pidanud enam isa suusajopet kandma (mis oli niikuinii väikene) või meesteosakonnast ostetud riideid selga ajama, mis pitsitasid.

2017 aasta juulikuuks kaalusin 91kg ehk kokku oli kaotatud 34kg.

Sealt edasi hakkas minu keha mängima minuga jojo’d. Ma võisin seista kasvõi pea peal, kaal ei langenud. Hoopis hakkas tasapisi juurde JÄLLE tulema. Selline tunne nagu keha oleks enda jaoks omastanud mingisuguse kaalunumbri, millest ta ei olnud nõus enam alla minema.

Raunoga käisin trennis kuni 2018 veebruarikuuni. Sealt edasi hakkasin omal käel jõusaalis edasi käima, kuna põhjalikud teadmised olid olemas ja milleks maksta nii palju raha (40€ kord + jõusaali külastus = ca 50€ kord) kui midagi ei toimu. Kokkuvõtvalt olin nii masenduses, sest ma ei saanud aru, mida ma valesti teen.

2019 aasta alguses läksin Austaaliasse. Austraalisse minnes kaalusin 101,9kg. Austraaliast tagasi tulles kaalusin ca 110kg.

Pärast Austraaliast naasmist, tegin koheselt ühe ringi Dr. Simeonsi dieeti. Ei teinud antud dieeti 100% korralikult ning ei teinud seda dieeti ka lõpuni, kuid sellegi poolest suutsin saavutada kaalunumbri 97,4kg.

Kes mäletab, siis viimati kui minu blogi oli avatud, kirjutasin sellest, kuidas läbisin erinevatel aastatel (loe 4 erineval aastal) Dr. Simeonsi dieedi, ning mis see minule tõi. Võtan kiirelt ja lühidalt selle kokku.

Tegin Dr. Simeonsi dieeti 4 korda erinevatel aegadel. Esimesel kolmel korral ei olnud mina just kõige pühendunum seda programmi tehes. Patustasin väga palju ja jätsin kahel korral kindlasti dieedi pooleli. Kuid sellegi poolest sain kaalu alla, ca 10kg. Tulemused väga püsima ei jäänud ja niisama kiirelt kui võtsin alla, tuli ka kõik tagasi ja veel TOPELT. Kuid nüüd viimane kord, 2020 kevad ehk 4 ring, kord, mis iganes, kuidas seda keegi nimetada, olin väga range. Ma ei tea siiani, kas oli puhas juhus, et tuli koroona või ma tõesti võtsingi ennast kokku.  

Tegin dieeti 43 päeva + 3 nädalat stabiliseerimist. Alustasin sellega, et esimesed kolm päeva nuumasin ennast ikka VÄGA korralikult. Krõpsud, jäätis, avokaado, pasta, juust jne jne jne ... . Kuid kolme päevaga ma ei saavutanud ikkagi seda +1.5kg, mis peab juurde võtma, niisiis tegin 4nda päeva veel otsa nuumamist. Pärast seda läksin üle dieedile, läksin peast juba üsna hulluks. Ajasin näpuga järge grammidel ja toitudel.

Esimesed nädalad sõin ainult keedetud lillkapsast ja keedetud kana. Kui lillkapsas hakkas juba suus ringi käima, siis läksin üle peakapsale, aga kana jäi siiski menüüsse. Lõpuks hakkasin tegema hiinakapsa ja keedukana salateid (hiinakapsas, kurk, keedukana).

Põhimõtteliselt minu päev nägi välja niimoodi: 08:00 kohv 10:00 apelsin või õun 12:00 lõunasöök 14:00 apelsin või õun 16:00 õhtusöök 18:00 õun või apelsin. 

Tavaliselt tegin 3 päeva söögi korraga valmis, et siis on hea külmkapist võtta ja kiirelt süüa kui kõht hakkab tühjaks minema.   

Okei, 43 päeva läks väga - väga ruttu. Ei saanud arugi. Kokku võtsin alla 15 kg. Lõpuks kaalusin 84.1kg.

Alustasin 3 nädalase stabiliseerimisega. Ei tea siiani, millest see tingitud oli, aga pärast seda läks mu elu põrguks. Viis päeva peale dieedi lõppu, stabiliseerimise ajal, külastas mind kiirabi.   

Kiirabiarst arvas, et mul on gastriit, kuigi tänase päevani ei tea, mis siis täpsemalt on. Tegin oma tavapärase smuuti hommikul, kõik oli ilus, tore, vahva kui järsku lõid ülakõhtu krambitaolised valud. Ei saanud pikali olla, ei saanud istuda, oksendada ka ei suutnud, rääkimata sellest, et hingata. Lõpuks kui suutsin endale kiirabi kutsuda ja vedelesin seal põrandal nagu beebi emaüsas, olin selleks ajaks nagu duši all. Vett voolas nagu täissurvel vett kraanist ja jalalabad olid pooleldi sinised.   

Okei, sain 2 süsti ja pärast seda magasin oma paar head tunnikest. Lõunaks olin tagasi elu juures ja selline tunne nagu midagi poleks olnudki. Päevad läksid edasi ja üha enam sain aru, et midagi on ikka väga halvasti. Sealt alates hakkasin külastama iga nädalaselt enda perearsti. Minu jaoks oli täiesti okei, et ma ei käinud 2 nädalat jooksul kordagi vetsus. Arst saatis mind koloskoopiasse kui ka sondi neelama, kõik oli korras, aga välja ikka midagi ei tulnud ja ees oli nagu õhupall. Kõht pidevalt valutas ja ultrahelis öeldi, et soolestik on gaase täis.

Lõpuks öeldi, et mul on helikobakter ja pean tegema kolmikravi. Kõik ravid said tehtud, ikka muutusteta. Käisin isegi tegemas toidutalumatuse veretesti, kus tuli välja, et mul on väga tugev laktoosi talumatus + lihaliste talumatus. Enne dieedi alustamist mul selliseid asju ei olnud.

Pärast dieedi läbimist kadusid ka menstruatsioon, minul ei olnud menstruatsiooni 9 kuud. Lõpuks naistearstiga koostöös kutsusime esile.

2021 jaanuar hakkasin koostööd tegema Elis Nikolaiga. Me nägime ränka vaeva, et minu kaalu alla saada kuna soolestik oli s��elapõhjaks ja kaalu ei läinud grammigi alla, kuigi toitusin väga puhtalt ja korralikult, pigem tuli seda veel juurde. Arvasin, et asi on minu kehas ning mõtlesin, et teen Elis Nikolaiga teise ringi veel ehk siis veel üks kord 190€ maksta talle. Äkki ikka keha vajab rohkem aega ja tahab harjumist. Siis mõistsin, et miski ikka ei sobi. Toitusin täpselt nii nagu Elis oli öelnud, pidevalt saatsin talle pilte enda toitudest kui ka kogustest. Elis ütles, et olen nii tubli ja jätkaksin, aga kaalu tuli aina juurde ja juurde. Kaal küll ei tulnud mühinal juurde kui oli seda eelnevalt tulnud, aga hiilis tasakesi 1kg nädalas. Lõpuks avastasin, et olen 8 kuuga 10kg juurde võtnud.

Nüüd tekib kindlasti küsimus, et kuidas on võimalik 8 kuuga 10kg juurde võtta kui Sa käid toitumisnõustaja juures ja tema ütleb, et oled tubli ja kõik on õige. Miski ei klapi siin jutus. Jah, tõesti ei klapi, sest isegi Elis ei saanud aru, mis toimub, kuidas on võimalik, et kaal tuleb juurde. Teistel läheb selliselt alla, aga Delis-Amaliel tuleb juurde. Nagu kuidas palun? Jääbki vastuseta.

Siiani kimbutavad mind tugevad kõhuvalud kui ka väga suur õhupall kõhus kohe pärast söömist.

Vahet ei ole kui palju ma näen vaeva või ei näe, kaalu aina tuleb ja tuleb ja tuleb juurde.

Tänaseks päevaks kaalun taas 112,6kg ning käin siiani mööda arste. Menstruatsiooni kui sellist jätkuvalt ei ole.

Sellel nädalal (aprill 2022), käisin Medita kliinikus Tartus uue naistearsti juures, kes ütles, et võtab mind oma tiiva alla ja otsib ülesse vea minu kehas.  

Aprilli lõpus pean tagasi minema, kus tehakse insuliiniresistentuse test, et teada saada, kas mulle saab määrata hormonaalset ravi ning kui saab, siis millisel viisil, et ma oma 10-20kg JÄLLE juurde ei võtaks.

Mis on insuliiniresistentsus?

Insuliin vastupanu on seotud diabeet. Seda tuntakse ka kui prediabeeti. Diabeet võtab tööstusriikides üha olulisema rolli. Suur vastutus on omistatud dieet, sealhulgas vähene liikumine. Insuliini resistentsus moodustab esialgse etapi diabeet. Sama koguse töötlemiseks on vaja üha rohkem insuliini suhkur kehas. Pankreas suudab hoida veri suhkur tase on aastaid normaalne, kuid insuliini tase on juba tõusnud. Kui pankreas ei suuda pärast aastaid kestnud ülekoormust enam seda kompenseerida, tekib diabeet. Püsiv ülekaaluline edendab insuliiniresistentsus. Väidetavalt on eriti oluline keharasv kõhu piirkonnas.

Insuliinitundlikud inimesed 

Nende õnneseente kohta öeldakse tihti, et neil on “hea ainevahetus”. Enamus neist võivad süüa küllastustunde tekkimiseni ilma kaalus juude võtmata või oma söömise üle kontrolli kaotamata. Üldiselt võib öelda nii, et kui sa oled vaimselt ja füüsiliselt terve, tunned end hästi ning kui su kehakaal püsib iseenesest normaalne ja stabiilne, siis oled tõenäoliselt selles kategoorias. Sel juhul võid tõenäoliselt lubada omale looduses loomulikul kujul esinevaid süsivesikuid, nagu näiteks puuvilju ja tärkliserikkaid köögivilju üsnagi ohutult, just nagu meie esivanemadki, ilma et peaksid muretsema, mitu grammi süsivesikuid päevas sööd. Siiski, sa võid muutuda insuliiniresistentseks, juhul kui sööd rafineeritud süsivesikuid, eriti siis, kui vanemaks jääd. Süsivesikute ainevahetus kipub vanusega halvenema. Selleks, et kaitsta end insuliiniresistentsusega kaasnevate probleemide eest, söö tervislikku “päris toitu” ning loodetavasti sinu süsivesikute ainevahetus ei halvene aja jooksul. Oleks me seda vaid teismelisena teadnud!

Insuliiniresistentsed inimesed 

Meie oleme see õnnetu ja järjest kasvav enamus, kes me võtame kaalus juurde juba muffini peale mõtlemisest. Ja kui me sellele isule järele peaksime andma ja ühe muffini sööma, siis me ei suuda enam mõelda millestki muust kui veel ühest muffinist. Kui sul on insuliiniresistentsus, siis on sinu süsivesikute ainevahetus häiritud. Meie jaoks, kes me oleme insuliiniresistentsed, kehtib kurb tõsiasi, et meil on tarvis piirata KÕIKI süsivesikuid, ka puuvilju, tärkliserikkaid köögivilju, teravilja ja ube, mitte ainult lisatud suhkrut ja rafineeritud süsivesikuid. Rõõmus uudis on aga see, et kuna süsivesikud on paljude meie probleemide põhjustajaks, siis on meie võimuses muuta oma edasist tervist lihtsalt oma toitumist muutes!  

Kui sul mõni järgmistest terviseprobleemidest, siis oled suure tõenäosusega insuliiniresistentne:  

· Kõhupiirkonna rasvumine (õunatüüpi keha, mitte pirni)  · Rasvunud maks · Podagra · Kõrge vererõhk · Südamehaigus · Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) · Erektsioonihäired · Akne · Alzheimeri tõbi   

Seega kui Sa näed, et keegi on suurem kui Sina ja Sa sõimad teda esimese asjana paksuks, siis kõige pealt mõtle, kas tal võib äkki olla midagi tervisega viga, et ta selline on.

Ära ole nii pinnapealne.

KÕIK KEHAD EI OLE ÜHESUGUSED!  

Make love, not war! Peace!

Teie Amalie! 💜

[mavajansind]

?¿

Nonii... Ma jõin nädalavahetusel sõbrannaga ja kui ta oli piisavalt täis, siis ta rääkis natuke minu sünnipäevast... sellest, kus ma liiga purjus olin ning 2 meest mind ära kasutasid. Tema ja mu teine sõbranna nägid kõike pealt ning nad ei aidanud mind, kuna nad olid vihased minu peale.

Nad ei aidanud mind, sest nad olid vihased minu peale?????? Nad mõlemad nägid, et ma ei saa midagi aru ja ma pole just kõige rohkem ärkvel. Üks neist oli kaine. ÜKS NEIST OLI FAKING KAINE JA NAD EI AIDANUD MIND???? Mind kasutati ära. Ma pole endine ja ka seks pole enam iialgi sama, lihtsalt selle, et ma olin purjus ja mu sõbrannad ei teinud midagi, sest nad olid vihased.

Kui aus olla, siis ma pole isegi vihane ega midagi... ma olen lihtsalt pettunud ja suhteliselt kindel, et keegi ei arva minust midagi. Mu enesehinnang läks kuskile... ma ei tea kuhu, aga ma olen ainuke, kes minu eest seista võib ja tõesti... lõppude lõpuks olen ma ikka üksi... Ilmselt ka jään üksi.

Ma ei oska enam midagi mõelda/teha... Kas mul pole enam sõpru? Kas ma ei peaks nendega enam suhtlema? Mida see kõik tähendab?

MA OLEN NII SEGADUSES JA VÄSINUD.

[kummikvillu]

Ohh.. rammastav väsimus. Aga nii hea on olla väsinud päeva lõpuks. Mul on peale sünnitust meeletult energiat ja ma üldse imestan, et ma olen nii organiseeritud! Samas, 3 last, kas saab üldse olla mitte organiseeritud? No kindlasti saab! Saab! Saab!

Minu elu enne esimest last.. wow.. full-organiseerimatus! Full-segadus, koguaeg. Võiks öelda, et spontaanne, aga ... reaalselt ma jõuan umbes miljon korda rohkem asju ära teha praegu organiseeritult, kui enne. Reaalselt! Päris lahe on vaadata, et kuidas igast päevast maksimumi võtta. No igast päevast ei saa, aga ... osadest saab. Mõnus. 

Eks näis kaua see kestab. 

Kas ma rääkisin, ma ju sünnitasin tütre! Imearmsa tütre! :) Miniversioon poistest. Aga reaalselt, beebidel ei ole sugu, täpselt samasugused! Absoluutselt sootud olevused. 

Ja sünnitus. Sellest ma pole ka midagi kirjutanud. Kes oleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga mul tõesti oli imeline sünnitus! Ei mingit karjumist, äärmiselt mõtestatud tegevus. Tegelesin taaskord harjutustega ja lõdvestamisega ja ainult oma emakakaela avanemisega. Uskumatu, kuidas mõtlemine ikka muudab kõike! Kasvõi nõudepesu. Ma vihkasin seda tegevust.. aga kuidagi nüüd on see nii rutiini osa, et see on natuke nagu nauditav. Ok, nõudepesu ja sünnitamine ei ole sama! For sure! ..oot..

Nii, kolmapäeva õhtul u 18:00 hakkasid mul looteveed nirisema. Tegelikult juba eelmisel õhtul oli kas limakork või midagi nagu tulema hakanud, aga päris täpselt oli raske aru saada, mis see oli.. Aga kolmapäeva (25.08.2021) õhtul oli märgatav erinevus. Siis kuskilt ma lugesin, et 7-8 tunni pärast peab ikka haiglasse minema vms, aga ma igaks juhuks helistasin haiglasse, et äkki võin hommikuni oodata. Ma öösel u kell 2 helistasin sinna. Öeldi, et jaa, tule hommikul. Ja siis hommikul viisin lapsed kõik oma ema juurde ja siis sõitsin kohale. Kohe võeti mind sisse ja kell 12:00 hakkasin antibiootikumi saama (sest oli rohkem kui 24h möödas vetepuhkemisest (vb isegi rohkem.. ei tea ju). Hea ikka, et meil meditsiin on. Hakkasin siis ootama tuhusid, aga mitte midagi. Terve päeva chillisin ja ootasin, aga mitte midagi. 

Järgmisel päeval siis alles 27.08.2021 hommikul tuli arst, et “oh, vaatame su kohe esimesena läbi. Et sa siin juba nii kaua olnud.” Peale seda sõin kohe hommikusöögi ja siis läksingi kohe sünnitustuppa, kus mulle midagi anti, et tuhud peale hakkaks. (mul on kirjas, mis see oli, aga praegu ei tule meelde) U poole tunni või tunni ajaga hakkas asi liikuma. Vahepeal tuli ka Eluarmastus kohale. Anywho.. tuhud olid kõik talutavad. Ma olin reaalselt vaimselt valmis seal väga kaua olema, aga õnneks ja minu suureks üllatuseks läks u 3 tundi! Wao, eks! :) Aga eks ma olin ka korduvsünnitaja. Keha ikka räigelt mäletas. 

Aga mis mind siis aitas?! Kõik erinevad harjutused. Oli kohe tunda häälest, et kui alguses sain ma kasutada natuke kõrgemal olevaid hääli, siis lõpuks läksid hääled aina madalamaks ja madalamaks. Ma pidin ka füüsiliselt käe kõhule panema, et kus mul valus oli ja niiviisi sain tunnetada, et mis helistikus ma peaksin olema. Ülikummaline, aga nii oli. 

Eluarmastus oli väga suureks abiks. Ta otsis ommimiseks muusika ja tõi vett ja oli mulle tugi (füüsiliselt tugi), kui tuhud olid. Siis mingi hetk ämmaemand ütles, et ma duši alla läks. Ohh, see oli parim asi üldse! Eluarmastus hoidis vett, tegi mingeid ringe seal vist.. Ja nii kummaline, seal oli ka mul väga oluline, et kuhu täpselt see vesi tuli. Aga see vesi aitas meeletult! Nii hea, et ma ikka sinna läksin. 

Ja üldse koguaeg ma olin enda peremees. Ma ei läinud kordagi olukorda, et keegi teeb midagi minu eest ära. Ma olin full enda boss. Kordagi ei julgenud ma häält kõrgele tõsta ja ainult lõdvestamine oli mu peamine mõte. Nii hea, et ma enne endaga tööd tegin. Enne sünnitust, ma mõtlen. See nii aitas ja ma olen nii tänulik iseendale! Ma tean, et peale oma esimest sünnitust - keisrit, poleks ma iial seda uskunud. Aga jaaa, see tõesti töötab! Kõik need miljonid naised, kes on seda kogenud. Sünnitus võib olla äge! Ja väga võimestav kogemus! 

Ja kohe peale sünnitust sain taaskord süüa! :) See oli makstore! Ja ma sain kohe istuda-astuda kõike. Enne sünnitust olin normaalne ja peale sünnitust olin täiesti normaalne. Ma mõtlen vaimselt, ei mingeid drooge ega midagi. Väga äge kogemus! Väga äge! 

Ja tõesti, ma tahaks väga ühe korra seda elus veel läbi teha. Mitte küll kohe, aga võib-olla hiljem. Eks näis, kas see ka juhtub kunagi. Aga enne ma tahan kooli lõpetada ja natuke midagi teha ka! 

Naised on ikka ägedad! 

(Ja nüüd tahan veel rohkem ämmaemandaks saamisest.) Salaunistus!