#eesti iseseisvuspäev | Explore Tumblr Posts and Blogs

taiegaseiklus · 7 years

Text

TAIEGA SEIKLUS S01E06 - KUIDAS HANSA ITAALIAS KOMANDEERINGUS KÄIS, 4000 PEALISE PUBLIKU EES KÕNET PIDAS JA LÕPUX LIIVIMAALE NAASES

Hello, it’s me! Mina, kes ma pole juba mitu nädalat tihanud vaba aega tubaselt veeta, et mõned pildid ja sõnad ritta seada. Just see mina! Kui olen varem mõelnud, et oi küll ma ikka palju teinud siin, siis teate, otsatu-ääretu on see taiega seiklus. Alustades sellest, et erinevalt teistest minul kindlat graafikut ei ole - õhtuti magama minnes ei julge kindlaid panuseid ühelegi positsioonile panna, sest viimase sekundini enne tööpäeva algust on minu elu seiklus.

Olen natuke see lükata-tõmmata vend siin ehk kvalifitseerun igasse osakonda. Multifunktsionaalsus on igati kasulik aga oma matkasid on sedasi jube keeruline organiseerida. Vajan emotsionaalset ettevalmistusaega drindli kandmiseks.

Tegelikult oli see juba enne eelmise postituse avaldamist aga kuna too oli juba peaaegu valmis siis ei tihanud sinna seda enam lisada. Graafik näitas, et mul on baaripäev, see tähendab, et terve päev vaba ja õhtu-öö tööl. Reegel number 1 - ära kunagi usalda graafikut!

Tavaliselt algab meil õhtusöögiteenindus kell 18 aga pidime 17 kokku saama, et väike koosolek. Läksin päeval jalutama ja arvestasin, et 17ks lähen hotelli. Telefoni ma ei vaadanud ja 16.45 olin tagasi ja mõtlesin, et lähen käin ikka toast läbi... ja siis nägin sõnumit

“Tsau! Mul täna sulle enne pufi veel spetsiaalne töö organiseeritud. Oleks hea kui tuled ikka teeninduse riietusega kell 17 siia. Lähete Katharinaga linnavalitsusse ja seal apero 15 inimesele”

Okei. Pole probleemi. Põnev ju. Drindl selga, sõitsime Jose ja Katharinaga linnavalitususse. Mina jäin uksevalvesse kuniks nad veel korra tagasi hotelli kanapeede järgi tulid. Seal garaažis oli ratastega kontoritool. Te ei pea isegi küsima, kas sõitsin sellega seal ringi ja veetsin lõbusalt aega, sest otseloomulikult ilmselgelt 110% kindlapeale tegin ma seda. Apero tehtud ja kui kella 20 paiku tagasi jõudsime ja enne kui püfi tööle läksin teatas Daniel mulle, et...

“Tomorrow you have to be here at 8, wear paintingclothes.”

Okei, morgen?! Olin ju öösel veel baaris tööl ja paintingclothes misasja. Okei.

Niipalju informatsiooni sain veel, et lähen poistega seiklema. Vau, küll see kõlas hästi! Hommikul olin kell 8 ilusti oma 3 tunnise unega platsis ja totally ready to paint. Sõitsime siis “poistega” (ehk Daniel, Bernardo ja Jose) Itaalia piiri äärde ühte külla värvima. Paintingclothes on and superready to paint. Jälle. Ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib värvida ja see oli üks vahva päev aga natuke ikka naljakas ka, et misasja, miks ma?! Ahjaa, lükata-tõmmata.

2 tundi värvisime ja siis sõitsime edasi Itaaliasse, lõunale. Ma terve aeg nina vastu aknaklaasi jälle vaatan hullult ringi mingid wasserfallid ja mäed ja majad ja oo siin saaks matkata ja siin ja omg. See koht kus söömas käisime - megavinge, sellel majal oli oma koobas!!!!!

Jõudsime tagasi Silvaplanale ja ega mu tööpäev veel läbi ei olnud, jätkus see Bernardo (keskel) ja Josega (paremal) hotelliümbruses haljastustööde tegemisega. Nemad viskasid mulda ja mina rehaga silusin. Bernil olid käed juba täitsa villis ja koguaeg kurtis ka. Vahetasime ära - mina viskasin, tema silus. Jubehead viilijad on nad ikka, ainult jutustaks ja vaidleks. Küll on tore, et ma neist aru ei saa ja mulle väga meeldib kühveldada.

See küla kus värvimas käisime, seda enam ei ole. Paar nädalat tagasi oli maalihe ja suur laviin ja mägedest tuli alla 4 miljonit kuupmeetrit muda ja kive. Pool küla läinud, ka see samune maja kus meie olime. Tol hetkel oli oodata veel ühte miljonit jama ülevalt alla, praegust olukorda ma ei tea aga kui enne äratulekut esmaspäeval sealt läbi sõitsime oli vaatepilt kohutav. Mõtle nüüd, kui üks päev oled kenasti kodus, kõik on okei ja siis tullakse sind evakueerima ja öeldakse, et tõenäoliselt teie kodu enam ei ole varsti. Mida kaasa võtad?

Video 1

Video 2

Ühe korra käisin veel Itaalias ja seda täitsa juhuslikult. Jälle. Milja kirjutas mulle, et kas ma homme tööl ja samaaegselt kirjutas Malvika, et olen homme pool päeva vaba. Jubehea ajastus. Alustasime päeva kell 8 hommikuse ujumisega Lej Marschil ja sõitsime Livignosse. Tax free zone, Itaalia - odav(am kui Šveits). Nii tore päev jälle! Enne tagasitulekut käisime seal ka veel ujumas, jubekülm aga nii vajalik, sest seal on ikka sada korda soojem kui siin üleval ja helesinine vesi muudab sulistamise kohustuslikuks. Täitsa suvi ja nägime kaamleid.

Sellest pre Italy ujumisest sain taiega motti, et tõesti, ujuda. Hakkasin hommikuti ja lõunapausidel järves käima. Mitte selles kohalikus sinises siin, see ülemõistuse külm, vaid poole tunnise jalutuskäigu kaugusel Lej Marschil. Ja just vihmasadudes. Vahepeal ö��bib meie kondiiter Arianna ka siin (muidu ta Itaaliast, Chiavennast, 45 minutilise autosõidu kaugusel) ja ükspäev kui köögis tööl olin siis rääkisin, et jaa homme hommikul enne tööd lähen. Ta oli ka kohe in! Läks ta küll õhtul veel Mortizasse peole ja ega ma ei arvanud, et ta üldse tuleb... aga hommikul 6.30 kirjutas mulle “I’m awake”. Isegi mitte “tere hommikust”. Ta oli väga valmis. Ma ärkasin 20 minutit hiljem ja sõitsimegi järve äärde - päike tõusis ja org oli pilvi täis, väga muinasjutt.

Isegi mina ei tee nii palju pilte kui tema seal tegi, aga tal oli ju vaja tõendusmaterjali, et ikka käisime... tegi veel facebooki selle kohta postituse ja pani 6-7 pilti üles ka. Ütles, et pole nii palju reaktsioone ja vastukaja nii lühikese ajaga veel saanud. Ta oli ika väga uhke. Ja tal oli veel neid seiklusi selle järvega. Ekstaas.

Ühel hommikul sokke jalga pannes olid mul valikus villased, lustakad ja üksik sokk. Võtsin siis need lustakad Daisy Duck’i näoga ja tõmbasin sedasi vahvalt pükste peale ka veel - hea päeva garantii!

“Do you think these are the proper socks to wear in the kitchen?!” (Baretta, 2017)

Jah.

“Anna-Liisa you are one funny girl!” (Baretta, 2017)

Samal päeval tegime veel diili, et järgmisel nädalal (töötasin terve Engadin Wind’i aja köögis) kanname ainult vahvaid sokke. Kandsimegi. + demonstreerisime neid teistele töötajatele ka ja ma ütleks, et sokid tõid tõesti väga häid vibe’e hotelli! Kõik said natuke naeratada ja naerda ja mulle niiii meeldis see!

30. augustil oli siin järve ääres Silvaplana elanikele suur uhke üritus - bändid, kõned, tasuta toit jne. Tähendab kõigile neile, kellel siin korter on. Mina ja Salome tegime seal tööd - kandsime kohalikke rahvariideid ja panime väravas inimsetele märke rinda. Just smile and wave. Aga lehvitada ma nuud küll ei saanud, sest nende 100 aasta vanuste riiete jaoks olin ma nüüd küll liiga suur. Seelikuäär lõppes täpselt seal kus so(u)kk algas ja jaki haakide haakuvus oli napp. Muidugi väga uhke ja megavinge, et sain siin sellise võimaluse aga jube ebamugav oli olla ja aitäh geenid, et ma nii pikk olen - veel pikemad inimesed saaksid märgi naba peale mitte rinda, sest mu käed lihtsalt ei tõusnud kõrgemale. Ega kuskile mujale.

Ma ise tundsin ennast nii halvasti, sest ma teadsin, et ma ei ole väga korrektne sedasi aga küll käisid vanemad tädid siidi katsumas ja tikandeid uurimas ja no super schön super schön! Tundub, et adi toss ja pitsitav kõik jäi märkamata. Üks noormees käis mult midagi küsimas ja kui vastasin ta supersegase kohalikus keeles lause peale, et “sorry, but do you speak english?” sain vastuseks, et “why are you speaking english if you’re wearing the Engadin dress?”. Sama küss, sama küss, poiss. Pildistada taheti ka meiega palju-palju, üleval ongi meie suurimad fännid - Max ja Moritz! #eestipoisid

1. august on Šveitsis suuuur pidupäev ehk iseseisvuspäev. Järve äärsel meie Festa Grandal tegime Seraina ja Salomega 12 tundi kõvasti tööd. Suure telgi all oli kuskil 20 kohalikku ettevõtet oma toidu-joogiga väljas ja nii ka meie oma Tai toiduga. Nemad ees võtsid tellimusi ja kupüüre, mina tegin Bernardoga taga süüa (Tai toitu valmistasid eestlane ja portugaallane, audentne). Nii tore päev! Need vibe’d ja emotsioonid mis sealt igaltpoolt tulid olid niiii ägedad! Ülivinge kogemus ja mul nii hea meel, et sain seal olla!! Võitsin loosiga kübel (0.5l) õlle kujulise küünla ka ja see on mu tulevase kodu must have decorative element. Päriselt ka.

Nädal enne ütles Daniel mulle, et esimesel augustil pean kõnet pidama. Okei. Eesti keeles, väga timm. Asjad millest rääkima pidin öeldi ette ja pole probleemi, kus on mu mikrofon laske mind lavale. Lõpuks jõudis see päev kätte ja ega ma väga ei valmistunud, inimesi kes must aru saaksid on üritusel max 5 ja semukad kõik. Lamp, mida põdeda? Tunne hea, taiega tahaks juba rääkida. Sekund enne lavale astumist öeldi mulle, et noh, räägi siis kõigepealt oma keeles ja siis tee inglise keeles ka. Aha. Et. Sellest me nagu varem ei rääkinud aga mis seal ikka kein problem.

Inimesi kohapeal umbes 4000 (neli tuhat, kolm nulli, 40x100) ja Anna-Liisa lava peal ootab oma korda. Tädi, kes enne mind oli, ei tahtnud kohe üldse lõpetada. Astusin juba sammu edasi, et jaasss minu kord ja mikrofon palun aga tema pööras ainult lehte ja mitte ei tahtnud lõpetanud. Okei siis. Lõpuks sain jaole ja rääkisin oma eestikeelse ära. Mitte keegi ei kuulanud ja nagu üldse tähelepanu ei saanud, jama. Siis hakkasin inglise keeles rääkima ja te ei kujuta ette kuidas justkui laine käis üle rahvamassi ja kõik pöörasid pead minu poole ja jäid tasa. See ehmatas veits ja oli nii naljakas. Megavinge. Hiljem kui oma baari jõudsime siis päris mitu inimest tulid mu juurde ja hakkasid täitsa jutustama, et jaa kuulsin sind rääkimas niiäge mis teed siin jnejne. Üks onu ütles, et minu kõne oli kõige parem, sest see tõmbas tähelepanu. Jess.

Peale seda õhtut sain veel rohkemate kohalikega tuttavaks ja mitte keegi enam ei alustanud minuga vestlust saksa keeles vaid ikka inglise keeles. Järgmine hommik kui tööle läksin sõitis keegi rattaga mööda ja ütles “good morning!” mitte “guten morgen” ja sõbrad ma ütlen teile see juba on midagi!!!

Üldse sain väga VÄGA palju sõpru! Ja mitte ainult oma töökaaslaste seas, üldiselt ka ikka - kohalikud kitesurferid, kaugemad kitesurferid, teiste hotellide ja restode töötajad jne. Mustad-valged, tatoveeritud-needistatud, lokkpäised ja kiilakad. Piiritud lollused, naermised pisarateni ja kustumatud kohvikruusid. Õnneks on elu nii spontaanne, et ükskord me kuskil superrandom kohas jälle kohtume, sedasi on ja olema peab.

Arianna auto on parkla targeim parkija!!! (tal on smart ja siis nagu “your car is the smartest parker” lol we superfunny):)))))

Mul on neid kondiitriõhtuid ikka veel olnud. Ükspäev jälle olin ja suht palju tööd oli. Sain siis ühe suure tellimuse, et 30 magustoitu vist. Hakkasin kohe vorpima ja siis järsku tuleb teenindaja (Nathalie), et ega need minu lauale ole? Ütlen, et jaa on küll, et sain selle “abruf” tšeki (mis siis tähendab, et nüüd on gogo). Tema sai kohe pahaseks, et eii mida sa jamad see ei tähenda, et nüüd neid vaja on. Ütlesin talle siis, et sorri aga tähendab küll ja enne alustamist küsisin veel päris köögilt üle, et on see ikka gogo?! Tšikk sai megapahaseks mu peale aga täiesti ilma asjata, sest ta ise tegi vea. I’m just doing my desserts and enjoying my time as a patisser pls keep your bad mood to yourself :))))

Kondiitris on hullult hea olla, sest Stüva restorani kassamasin on seal samas ja siis saan vahepeal ikka mingeid nalju teha teistega või tüki mangot musisse pista neil. Selline chill ja stress so close yet so far, sest ma ei ole teeninduses. Imehea!

Ühel õhtul tuleb Daniel jälle...

“On Saturday you have this special thing, Malvika will tell you.”

Okei, special on alati huvitav. Räägitakse mulle siis kuidas ma teen õhtusöögi teenindust Danieli meeste klubile (vanuses 50+) ja mõtlen, et no mida, megavinge ju! Jälle ebatraditsiooniline tööpäev, saan uusi tutvusi ja noh eks paistab mis sellest välja tuleb. Ei oska nagu midagi oodata väga.

Hommikuti olen nõudepesija, õhtuti teen private dinnereid, that’s how i roll. Sellel õhtul oli väga palju kommunikatsiooniprobleeme, sest öeldi mulle, et oota neid saunas ja kui ma seal veinidega kenasti neid vastu tahtsin võtta oleksin tegelikult pidanud hoopis köögis olema aga palju veini ja probleemid - sau, pakaa. Päästerõngas. Ühele onule valasin valge veini peale vett aga ta ütles, et hoiab saladust. Hiljem kui kuskil jälle kohtusime kinnitas mulle endistel, et our secret is safe.

Ja see veinipudel, millest nad seal toitusid, oli täpselt niiiiiiii suur! Hotellis tagasi olles kõik küsisid, et noh, kuidas oli? Nende jaoks oli see väga hirmutav mõte olnud - kes see ikka tahab ülemusele toitu serveerida? Pinge ju. Pigem nagu vinge! Kogemus hea ja tutvustele ei ütle ma kunagi ära. Pildil järjest minust taha poole lugedes Alexandra, Nathalie, Julia, Salome, Claudia, Seraina, Giulio. Lisame veel Saphira, Tamara ja dishwasherdude Mario ka ja saamegi meie vinge noore vere kokku. Need seiklused ja lollused mis meelest ei läe!

Ülemisel pildil on jälle meie teeninduspersonal veinikoolitusel. Kõik oli saksa keeles, midagi väga ei mõistnud aga selles veendusin jälle, et veini ma juua ei oska ega taha. Ei näe mingit võlu selles. Maitsesin ja valasin pange.

SERAINA!!!!! Sain sellise erilise sõbranna, kellega esimest korda jalutama minnes rääkisime 3h elust ja saime tõmmata ainult ühiseid jooni, sest meie ajude funktsioneerimise protokoll kulgeb samu punkte mööda ja lisaks jagame ühist armastust meega juustu vastu. Imeline (Soosalu, 2016). Läbipaisval järvel paddleboardimine on parim puhkus kahe vahetuse vahel ja koos oleme best barkeeperid, kellest üks oskab kraanist perfektset õlut lasta (fingerscrossed xd) ja teine saksa keelt. Päris hea mu arust. Ta lõpetas nädal enne mind ja 29ndal tuli mulle veel Zürichi lennujaama lehvitama + tal oli halb olla niiet sain ta packed lunchi endale, winwin ja ootan külla!

“See on MILJA. Miljale meeldib taiega matkata ja instastorysid teha. Milja ei karda hommikuti ujumas käia. Ole nagu Milja.”

Käisime ükspäev pikal-suurel matkal. Tavaliselt matkan üksi, sest vaba aeg ei klapi kellegagi ja selline tõeline rahu sissehingamine on edukas ainult iseenda seltskonnas. Sõitsime rongiga üles Muottasele (hotell-restoran-vaateplats oru tipus, pärl), ronisime üles kuskile, nägime hästi palju ümisejaid ja jalutasime alla Celerinasse. Telefon ütles, et 15km, jalad ütlesid, et vinge ja mõistus tippis vaid paradiis!

Ühel õhtul ronisin Silsist üles, et loojangut vaadata. Aheliku taga oli full küla ja vaade hoopis teine millega harjunud, imeline taaskord! Oma arust lähed matkama ja siis jõuad täiesti asustatud kohta, kus kutid ns hängivad külateedel, et sau ema lähen välja. Jõudsin kunagi külmas-pimedas koju tagasi alles aga see mägede ilu ja loodus ja taevas ja kõik mida tol õhtu nägin oli nii amazunger! As usual - totally worth it.

Vahepeal olin päris pikalt, umbes nädala, toakoristuses ja pesumajas. See oli hea, et minu tööpäev lõppes enne seda kui teised õhtusöögiteenindusse tööle jõudsid ja siis mul oli õhtu vaba. Sain matkata ja kõiki neid ilusaid õhtuid inhaleda <3 Aga üldiselt mulle tubades olla ei meeldinud... Esiteks, inimesed kellega koos töötasin rääkisid ainult itaalia keelt, ja väga rakse on päev otsa mitte kellegagi rääkida. Eriti minul. See oligi ainukene tegelt. Koristada mulle meeldib ja hea workout on ka see linade vahetamine ja kärude lükkamine.

“Be with the people who wake you up at 5.30am to go do yoga and watch the sunrise at the freezing cold lake... and if that kind of wakeup call makes you smile then you know that they are made to stick with you for a really reallly long time.”

See samune Seraina tegi just sellise wakeup calli. She coolio.

Viimane päev enne Liivimaad oli eepiline. Läksime Milja ja Saphiraga Itaaliasse Ariannale külla. Alustasime jälle hommikuse ujumisega, sõitsime Chiavennasse ja natuke edasigi ja no epic mida kõike me seal tegime! Tal on mägedes Paiedos ühes majas, mis pärineb 300ndatest aastatest, korter. Epic, kui ma seda juba öelnud ei ole.

Külas on laste ülesandeks kell 12 kirikukelli lüüa. Arvake ära kelle nad endaga köisi tõmbama kutsusid :)))) Lõunaks tegi Arianna isa meile traditional italian foodi ehk pizzoccherit (pmst pasta kartuli, kapsa ja kärutäie juustuga). Itaalia söögikordade programm on hullus ja ma ei peaks seal vastu - nii palju peab sööma! Ja kõik mida sa sööd on fat ja carbs ehk superfilling food.

Kõigepealt süüakse pastat, siis salatit, siis saia, juustu ja vorsti (jubepalju juustu) ning otseloomulikult ei puudu ei magustoit ega ka joogid. Toidu kõrvale on muidugi vein ja hiljem vähe kangem kraam - grappad, liköörid, viskid jne. Kui keeldusin kohvist ja kangest, siis pakuti mulle viina, et noh, russia = vodka. Võtsin parem veel juustu, et aasta hostid rahulikuks jääksid. Pizzoccheri oli imehea aga juberaske oli olla ka.

Pärast seda feasti läksime üles “jõe” juurde. Seal on sellised natural water slidesid, millest saadki actually slideda! Ja lõpus on veel hüpekas ka!!!! Vesi on karge ja kõik on kivine aga superfun! Uskumatult vinge kogemus! Ülevalt pildilt on näha see slide ja maandumislomp aga peale seda läks full kuristik alla - wasserfall ja jube kivine teema... aga kõik see mis jäi kõrgemale on endiselt supermegafun!

Mulle täiega meeldib see kuidas seal lastel lastakse omapäi kõike teha. Vanemad saadavad oma võsukesed vanavanematega nädalateks üles mägedesse, kus nad saavad koos eakaaslastega ringi möllata ja elu proovida. Aga need lapsed on väga targad ja tublid - peavad reeglitest kinni ja teavad kus-mis on ja kuidas käib. Mis ok, mis mitte. Täisväärtuslik childhood ja see andis lootust, et kõik noored polegi hukas. Respekt!

Arianna ja Joel andsid pisematele käsu külla tagasi minna, et vanad saaksid siis seenele minna. Läksime seenemäele. See on üks ülijärsk nõlv, mis väidetavalt on full of mushrooms!

Ma leidsin kaks seent. Kumbki neist ei olnud õige. Seenelkäik.

Teised mõned ikka leidsid ja hiljem Arianna ja Joeli 6-aastane poeg Jose lausa nõudis, et tema saaks need ära puhastada. Ta on selles väga hea. Nende lapsed räägivad nii itaalia kui ka inglise keelt ja on hullult vahvad! Sunshine ja Jose.

Nõlva mööda üles ronides oleksime pidanud jõudma ühe rajani, mis viib meid lagendikule, kust terve org näha. Meie leitud rada ei osutunudki rajaks ja seiklesime hullult okkaliste ja mitte nii okkaliste põõsaste vahel, kuhu suutsin pead-jalgupidi kinni jääda. Üleni verine ja lehti täis. Arianna muudkui ütles, et “the trail is there, the trail is there!” Lõpuks kõndisime lihtsalt kuskilt lehmakaka vahelt lagendiku poole, üle ja ümber puude. Aga kõik oli väga worth it!

Teisipäeva hommikul saatis Salome mind St. Moritzasse, sõitsin rongiga Zürichisse, kallistasin Serainaga, lendasin Riiga, olin final call Tallinna lennule... olgugi, et mu aeroplaan oli kohe sealsamas kõrval aga kõigepealt pead bussiga lennujaama teise otsa sõitma, et saaksid ikka paar kiiremat sammu seal vahepeal teha, muidu jääb istmik haigeks. Tallinnas ootas mind mu pannkoogisupportsquad ja Kompressor ning see imeline diivan, milleta ükski mu unforgettable seiklus ei alga!

Hansa & Liivimaa reunited (but for how long?:))

Kuna see on viimane postitus, siis esimese poolajaga saad end visuaalselt ja vaid 2 minutiga kurssi viia >SIIT< või lihtsalt allapoole vanemate lugude juurde scrollides. Liikuvale pildile tuleb lisa, sest kas üks saab hakkama ilma teiseta? (- ei). Koos on ikka vingem ja putru peab jagama!

Kniks ja kraaps TÜ Pärnu kolledžile, et selliste vingete asjade tegemise eest EAPsid jagate, musid-kallid Albana Hotel & Lodge Silvaplana ‘le ning kõigile selle sees, ümber ja peal - see suvi oli eepiline! <3

Stay tuned for season 2 and some more epic adventures with epic people in epic places that my super random life will take me to!

Hansa

+++

( Kirjutamist jupitasin, seetõttu on ka ajavormid megalt pudrus aga loeb ju emotsioon, eksole! Avaldamise hetkeks olen juba kolm nädalat kodumaa õhku ja vibe’i nautinud aga see superbusy ja random augustikuu muudmoodi lihtsalt ei võimaldanud. Lugesite ju isegi, kuidas ühel hetkel leian end ilma igasuguse informatsioonita “postega” Itaaliasse katust värvima sõitmast ja elu on seiklus ja kõike ei saagi teada. Ja kõike ei taha ka teada. Spontaansus on üks epic komponent! )

+++

0 notes

madmadaasia · 7 years

Text

Ameerika unistused praetud kana ja Trumpiga /American dreams with fried chicken and Trump

Kui pakutakse võimalust tasuta maailma teise otsa minna ja makstakse veel peale ka, siis kes ütleks ei?! Madli igatahes ei öelnud ja suundus eelmisel suvel unistuste USAsse, mille eesotsas oli siis palavalt armastatud Obama.

Alustuseks väike maratonsööming lennul USAsse (sest well kui USA lennufirmaga lendad siis suu käib nii kaua kuni lennuk õhus püsib ja kui sa kogemata mälumise lõpetad, siis on stujardess uue juustukäntsakaga platsis) ning siis olimegi juba pesuehtsas lõunaosariigis Tennessees.

When you’re offered a chance to go to the other side of the world for free then who would say no?! Madli didn’t and headed to USA last summer where beloved Obama was still on the lead.

For starters I had a food marathon on the flight to USA (cause if you’re flying with US airlines then you’ll eat as long as the plane is in the air and if you accidentally stop chewing then the air hostess is back with another chunk of cheese).

Kantriosariik Tennessee y’all. / Country music state Tennessee.

Sihtkohtaks oli “väikelinn” Chattanooga, kust leidis iga nurga pealt praetud kana, kiriku ja mõne ülekaalulise orava. Tennessee on kohalike seas tuntud kui “The buckle on the bible belt”, mis tähendab et tegu on ühe usklikuima osariigiga, st palju vabariiklasi ja Trumpi pooldajaid. Hmm, kõlab usuleigele eestlasele nagu hea väljakutse eks?

My destination was a “small town” called Chattanooga where you could find some fried chicken, a church and an (overweight) squirrel on every corner. Tennessee is also known as “the buckle on the bible belt” which means it’s one of the most religious states in USA (and alongside with that has lot of Republicans and Trump supporters). Hmm, sounds like an interesting challenge for a non-religious Estonian right?

Superman Trump tuleb alati appi./ Superman Trump always helps.

Chattanooga, TN.

Ja väljaspool linna ei lennanudki ringi vaid põhupallid, päris mets oli. / And outside of the city there weren’t just balls of hay rolling around, they had some real forest there!

Tegu polnud aga üldse lõbureisiga, vaid läksin suvel USAsse õppima, sest jälle why not? Toimus sotsiaalse ettevõtluse suveülikool Tennessee ülikoolis Chattanoogas, kus töötasime grupi Euroopa noorteliidritega välja maailmapäästvaid plaane ja aitasime kohalikku kogukonda (värvisime maju, töötasime toidupangas jne).

But it wasn’t just a trip for fun. I actually went to study there, cause why not? I took part of the social entrepreneurship summer program in the Tennessee University at Chattanooga where young leaders from all over Europe designed world saving plans and helped the local community (we helped at the food bank, painted some houses etc.).

Noored maailmaparandjad Euroopast. / Young world improvers from Europe.

Seni kuni teised leitsakus maja ülemisi osi värvisid, suutsin mina end tugevale eesti naisele kohaselt sokutada värvimistööd tegema veranda alla, kus ma endale mustmiljon putukasõpra sain... Jee! / At the same time when others were painting the upper part of the house I got a fun job to paint the area under the porch. Needless to say on that day I made friends with millions of bugs:).

Tegelikult oli lõbu ka päris palju, sest kui sul on grupp eurooplasi 16st riigist ja ameeriklasi, siis see igavust küll ei tähenda. Omal nahal sai kogeda tõelist USA ühika- ja tudengielu: SUURED ühikakortereid (kus konditsioneer suutis välja võluda tõelise talveilma), punaste topsidega peod, Starbucks’id iga nurga peal. Ja “kodu/spordi/tuduriided” sobisid igal pool käimiseks, sest tundub, et ameeriklased on “all about comfort”. Koduriietega olid kodus, poes, koolis, peol, kusiganes...

Actually there was also lots of fun. When you’ve a group of Europeans from 16 different countries and a bunch of Americans then you’ll never feel bored for sure. I got to experience the real American dorm and student life. BIG student apartments (where the AC could fill the rooms with winter breezes), famous red cup parties, Starbucks on every corner. And the clothes you wore at home or in the gym suited for every occasion: for shopping, parties, school etc.

Starbucks on tudengielu keskpunkt./ Starbucks is the center of student life.

Ja toit, uuh. Tennessee asub otse KFC-osariigi Kentucky all, seega ei tule üllatusena, et ka praetud kana vintsutatakse siin kõige rohkem. Tegelikult ükskõik mida, mis on praetud, frititud või muud moodi õlis leotatud. Aga need portsjoinid ja kogused… Kohalikus söö-palju-jaksad ülikoolisööklas alla 10 erineva toiduleti pole küll vastuvõetav. On salatilett, võileivalett, pizzalett, burksi/nugget’i lett, praelett, pastalett, koogi/magustoidulett, joogilett, supilett, jäätiselett… Võta kõike, mida hing vaid ihaldab! Üllatuslikult polnud praetud kana letti, seega arenguruumi veel on. Tegime omakeskis nalja, et kui ameeriklased Euroopasse tuleksid, siis nad jääksid nälga, sest tavaliselt panevad söögitädid sulle portsjoni taldriku peale valmis, mis USAga võrreldes on täiesti miniatuurne kogus.

Oh and the food. Tennessee is situated just under the KFC-state Kentucky which means fried chicken is widely loved in there too. Actually people love everything that is fried, deep-fried or in any other way soaked in oil. And the portions.. In the local all-you-can-eat university diner you could find so-so many service areas: for salad, for sandwiches, for pizza, for burgers/nuggets, for hot main, for pasta, for cakes/cookies, for drinks, for soups, for ice-cream.. And you could take everything what you wanted! Surprisingly there wasn’t a special place for fried chicken so there’s still some room for progress. We joked that if Americans would come to Europe they would starve because there are mostly plates with standardized meal sizes and compared to USA they’re miniature.

Üks tavaports. / One regular meal.

Lemmiksöögitädi./ Favourite diner lady.

4.juulil (iseseisvuspäev) otsustati Euroopa külalised sokutada pesapallimängu VIP-tsooni, kus jällegi, no surprise olid ilmatusuured toidukuhjad ja parim vaade pesapallipoistele.

On 4th of July (Independence Day) we were invited to watch a baseball match! In the VIP zone! With tons of food again and the best view of the game!

Pesapallipoisid. / The baseball boys.

Legendaarne 4.juuli ilutulestik. / Legendary 4th of July fireworks.

Mängu lõpus kutsuti välismaised staarid (aka meie) keset väljakut superhitte laulma:

In the end of the game the foreign superstars (aka us) were invited to the middle of the field to sing some superhits:

youtube

Veel viidi välismaised külalised Coca-Cola pealinna Atlantasse,

They also took us to Atlanta - the city of Coca-Cola,

kantripealinna Nashville’i,

to the country music capital Nashville,

kosmosekeskuselinna Houston’i

to the space center in Houston

ning põhjapool asuvatesse linnadesse nagu, tippülikoole Harvardit ja MIT’d majutav Boston, kus käisime külas JFK-l,

And to the northern cities like Boston, where we visited JFK,

ja Paul oli ka seal!

and Paul was there too!

ning siis Washington D.C.-sse.

and then to Washington D.C.

Lincoln Memorial.

Kõige suurem üllatus oli raudselt see, et kohati tundus Lõuna-USA-s valitsevat täiesti teine reaalsus kui see ühes eeskujulikus Lääne riigis peaks olema. Pimedas ei tohiks üksinda väljas käia (nt oli ühikate juures iga teatud vahemaa taga üks helkiv “politseipost”, mille nuppu sai hädaohus olles vajutada, et abi kutsuda), tänavatel võitlevad gängid (kes sind õhupüssiga võivad tulistada), siiani on laialt levinud rassism, relvad on kättesaadavamad kui alkohol (relva saab omada al 18a ja alkoholi 21a) ja laiuvad toidukõrbed (ehk vaesematest ühiskonnagruppidest asuvad toidupoed üsna kaugel). Mingis mõttes muutis see, et USA pole musterlaps ja ka nemad võitlevad väga suurte probleemidega selle riigi minu jaoks palju inimlikumaks.

The biggest surprise of all was definitely the feeling that at times the Southern-USA felt like a totally different reality compared to what the perfect Western country should be. You shouldn’t go out in the dark alone (e.g. there are shining “police poles” around and when you’re in danger you can push a button on these poles and it’ll automatically call the police), the are gangs fighting on the streets, racism is still very much alive, guns are very accessible and there are food deserts around the city (which means that the grocery stores are sometimes very far away for some of the poorer segments of the society). In a way the feeling that USA wasn’t flawless and they also struggled with major problems made this country much more humane and relatable for me.

Samas on halva kõrval on alati ka palju head. Üks omadus, mida kohalike juures tõsiselt imetlen on nende äärmine leidlikkus võluda mittemillestki välja nii palju. Võtame nt Chattanooga - kord üks saastatumaid linnu USAs on nüüd rohelinnade musternäidis. Ameeriklased haaravad härjal sarvist ka siis kui sarved vahepeal puuduvad, aga tulevad ikkagi toime ja saavutavad enamgi veel. Ma arvan, et seda tasub meil eurooplastel küll neilt õppida. Ja nii elabki ameerika unistus edasi.

At the same time everything’s not always bad and there’re also many good things. One aspect that I really admire is the ability of Americans to make something great out of almost nothing. Even when there’s not a lot of chance to succeed. Let’s take Chattanooga for example. Once it was one of the most polluted cities in USA and now it becoming an example of successful green cities. Americans take the pull by the horns even if the bull doesn’t have any horns and they somehow manage the situation and even achieve success. I think that’s something Europeans can definitely learn from them. And that’s how the American dream keeps living on.

Uute seiklusteni!

Until new adventures!

Madlike

#usa

0 notes