#eesti sünnipäev

[bitter-black-beans]

#my magnum opus or something #estonia #eesti #eesti iseseisvuspäev #eesti sünnipäev #rukkilill #cornflower

[sokeri-isi]

Head vabariigi sünnipäeva Eesti, palju õnne! Ma tegin need fotod eelmisel suvel, kui ma Tallinnas käisin.

Tänään vietetään Viron itsenäisyyspäivää tai kuten lahden toisella puolella sanotaan, vabariigi sünnipäev eli tasavallan syntymäpäivää. Myös käsitettä iseseisvuspäev eli itsenäisyyspäivä käytetään. (Neuvostoliitosta vapautumista taas kutsutaan itsenäisyyden palauttamiseksi.)

Viro täyttää 106 vuotta.

#eesti #🇫🇮♥️🇪🇪

[unofficial-estonia]

can i get an F ppl

#ma saan 18 alles lol #ja ei saagi sünnipäeval täisealiseks saamise puhul sõpradega klubisse minna nagu pikemat aega plaan oli #suht kurb ju #cantthinkofagood-name #eesti #estonia

[unejumal]

the best is yet to come

istun oma laua taga, uus väga armas kõrvadega rebasetass ees, mis aurab ja lõhnab mõnusalt piparmündi järele. ma olen üsna rahulik, kuigi nädalavahetusel sai liiga palju kooki ja magusat söödud, et ma sügelen igalt poolt. kooki sõin sest mul oli sünnipäev, mis see aasta oli kuidagi eriti hea. tavaliselt öeldakse, et sünnipäevad lähevad aastatega kurvemaks ja igavamateks aga minul oli täpselt vastupidi. ma täitsin enda “18 things to do before turning 18″ listist ära 16 asja üsna üürikese ajaga, ma saan nüüd ise üksinda autoga sõita, ma sain nii toredaid kingitusi ning mul oli ülivinge sünnipäeva pidu. nimelt on meie perel kombeks, et igal üritusel on mingi stiil, seekord oli lihtsalt kostüümikas. aga see oli nii lahe, seal oli alates preestrist ja kiisust kuni vangide ja elton johnini välja, ning kirsiks tordil oli mu vanaema end riietanud väikseks lapseks. mul on nii hea meel, et mul on selline pere, kes viitsib osa võtta stiilikatest, naerda poole ööni nii et kõhud krampis ja mängida kaarte kuni kõik juba unetusest sassis on. 

#unejumal #eesti keel #sünnipäev

[luuletus-ee]

- Lilia63

#Isamaaline #Eesti #sünnipäev #õnnitlus #luuletus #luuletused #luule

[ristokask]

Risto Kask: sel aastal tähistame Eesti sünnipäeva lähedaste ringis

Risto Kask: sel aastal tähistame Eesti sünnipäeva lähedaste ringis

Head sõbrad, siit teile üleskutse. Tähistame sel aastal Eesti sünnipäeva, vabariigi aastapäeva, lähedaste ringis. Hoiame üksteist ja väldime rahvakogunemisi. Toompeal tõuseb lipp Pika Hermanni torni ühes päikesega kell 7.32. Siiski on mõistlik jääda koju ja jälgida pidulikku lipuheiskamist Eesti Televisiooni ja Vikerraadio vahendusel. Kuberneri aias toimuval lipuheiskamisel osalevad ainult…

View On WordPress

#Eesti #Eesti Televisioon #Kuberneri aed #Pika Hermanni Torn #risto kask #sünnipäev #Vabariigi aastapäev #Vikerraadio

[marlene-in-estonia-blog]

Today was my birthday.

Tere-tere!

Today was the day many exchange students are afraid of. I was afraid too. It was my first time not being home while having birthday. A very different feeling, but the day was amazing.

I woke up having a big shock: My hostfather connected his phone with the musicbox in my room and turned on a jazzified (?) birthdaysong. Full volume. I nearly shit my pants.

After that, I went downstairs and saw my whole hostfamily with a big smile on their faces waiting for me. They all wished me happy birthday (in estonian of course) and gave me presents and the big package of my natural family.

The next thing I saw, was the big, beautiful cake on the table (pictures follow).

After eating this really healthy breakfast, I went to school, bringing some candy with me, to follow the tradition. Arriving at school, my friends came and gave me hugs and much love. All my classmates also wished me a happy birthday andI gave them candy in exchange. (I love that tradition!!!)

Then there was this moment, in which I had a full conversation in Estonian with one of my classmates. That was amazing. I didn’t understand everything on th first try, but after a repetition, I got everything. I know that it wasn’t that big of a deal for her, but if you read this, that brightened my day even more! (Liis <3)

Before the second lesson my friends gave me their present (pictures follow) and told me, that they will kidnap me to the theater. I love theaters. They told my hostfamily before, so everything was already planned. It felt like a movie.

Even my classteacher gave me a present, mostly because of the presentation I gave on Monday, but still: Nii armas!!!

After school I came home and opened all the presents of my German Family. I think I can feed three families with all the candy I have now.

The evening came and so my hostfather gave me a ride to the theater to my friends, where we watched an amazing play. (It was without language, only mimic, gestic and music.) I fell in love with that play immediately.

Coming out of the building, I saw my hostfamilie’s car driving towards me. When I came in, I realized that everyone was in the car, and that my hostmother brought my laptop with her. They planned a surprisedinner for me and took my laptop with them, so that I could skype my German Family.

It was one of the best days I had so far. Dear future exchange students: don’t be afraid of your birthday. It’s the best.

(I’m sweet sixteen now.)

#exchange #yfu #birthday #sünnipäev #estonia #eesti #vahetusaasta #exchangeyear #friends #love #candy #presents #family #surprise

[cammusbloglife]

Tere. Minu nimi on Cammu Kivi. 

Veidi minust. Olen 14, kevadel saan 15. Mu sünnipäev on 7 aprill. Blogimine hakkas mulle huvi pakkuma 13-aastaselt, kui hakkasin jälgima Eestis populaarset Laura Blogi. Minu lemmik jutuuberid on Deana Noop Ja Sidni. Hobideks on mul blogimine, jutuubi vaatamine ja Tiktoki postitamine. Mu lemmiksarjad on Netflixis Kanjo mo Kanjo, Alexa and Katie ja tv kolmes kättemaksukontor. Mu tähtkuju on jäär. Mu lemmikraamat on  Connie Clynn *Undercover Princess.* Minu lemmiklaulja on Alessia Cara ning lemmiklaul on mul *I Choose- Alessia Cara* Mu lemmikajaviide on Netflixi vaatamine.   

Otsige mind yles ka instagramis cammuchhh alt ja tiktokist cammu kivi alt. 

Tagasiside, ideed ja muu kirjutage kas kommentaariumisse või mu instagrami directi

tsau

#foryоu #foryoupage

[janne35]

25.02.2020

Pidasime eile õhtul Eesti 102 sünnat ka. Naised tellisid meile kamba peale suure ämbtitäie Sangriat, et ikkagi pidu ja saame kambapeale jagada.

Lauale toodi pokaalides, hele jook apelsiniga. Esiti arvasime, et ju siis sangria on SriLankal hele...imestasime, et kus siis ämber on.

Selgus, et ämbrisse nad oma tellimusega astusid ise, sest menüüs rida allpool oli kõige kallim kokteil, mida teenindaja meile valmistas :) ( hiljem selgus, et täägiti erinevatest ridadest) .

Kokteilil ei olnud viga miskit...viin spraidiga, apelsini ja laimi lisandiga. Ju ikka teenindaja nägi ära, et suur sünnipäev eestlastel ja kus see kõlbab paradiisis lahja joogiga piirduda.

Tiinal oli kaasas Hiiumaa must leib ja kadakajuust, pipraviin ja meil sini.must.valged südameküünlad ja kalevi kommid...kilu polnud -tühja sest. Tellisime pidulauale veel paar suurt puuviljavaagnat.

Nalja ja naeru sai ikka päris rohkesti.

Kokteilid mõjusid ja vabastav olemine.

Kas teie olete kodumaa sünnipäeval üheksakesi tasunud arve, mis on üle 13000 ???

Niii kummaline, eks.

Tegelikult siis näkku tasusime 7€ kanti.

Täna õhtupoole tellisime bussi ja lähme siia lähedale templisse.

Neljapäeva varahommikul rahvusparki ja tee-istandusse.

Niiii ülimalt vinge.

Niiii äge.

Niiiii rahul.

Niiiii puhkus.

Olen väga tänulik selle võimaluse eest. Tänan kõiki, kes selle võimalikuks tegid, et saame olla siin....paradiisis.

[kirkeerbi]

Puhata ja mängida! Üks nädal jõuludele lähemal

Kiire on, väga kiire. Ei jõua ära oodata, millal jõulud läbi saavad ja jaanuar kätte jõuab. Tegelikult töö mõttes ei tohiks nii väga kurta, sest ega kuskil mujal jõulupühade eel ja ajal töötades nii tihedat tempot ja pikki päevi kirja ei saaks. Seega me rahakogumise eesmärgil on kullerfirma jõulude ajal ideaalne koht. Aga... lihtsalt magada tahaks. Puhata ja mängida.

Tegime mõlemad see nädal üle 60 tunni tööd ja pühapäev on õnneks mõlemal vaba. Nüüdsest kuni detsembri lõpuni oleme rõõmsalt kõik laupäevad tööl, mis niimoodi mõeldes on tegelikult vaid kolm laupäeva. Kolm hullu nädalat, kolm hullu laupäeva. Mis meil seal nii kiiret siis on ka? Inimesed tellivad jõulukingitusi ja muud nodi, lisaks oli Black Friday (Eestis oli vist ka Must Reede vms) ning pakiautomaate Austraalias ei eksisteeri. Pakiautomaadid teevad tellimise ja kulleritöö nii palju lihtsamaks!!! Aga see selleks, kuna pakke on nii palju ja ilmselgelt ei jõua me kõike välja viidud, siis kõik kuhjub ja kuhjub ja kuhjub ja otseses mõttes meil ongi Centurionis pakimäed. Seega iga hommik me laome bussid täis ja hakkame jooksma. Nii mõnigi päev on olnud õhtusöök me päeva ainuke söögikord, sest hommikul kell pool viis/viis ei ole eilist isu ja lõunal lihtsalt ei jõua. Ega me bossile see väga ei meeldi, kui ta me igapäevasest aruandelehest näeb, et me pole lõunat teinud, aga kui oleme juba liiga palju pakke sisse skänninud ja peale laadinud, siis pakk on tähtsam kui lõunapaus. Sisse skännimisega on kõige suurem jama see, et nii kui ma mingi paki olen skännerisse arvele võtnud, tuleb inimesele sõnum, et ta saab täna paki, seega kõik pakid, mis on skänneris, tuleb kohale toimetada. Mul on väga hea meel, et me boss tegelikult nii mõistlik on. Korrutab kogu aeg, et midagi pole teha, kui ei saa piisavalt ühes päevas pakke välja viidud: “Me ei saa üle oma varju hüpata ja lõunapaus tuleb teha. Ei taha, et keegi töö pärast stressis oleks.” On põhimõtteliselt tema igapäevased sõnad meile. Aga pakke on vaja palju välja saada sellegipoolest, seega me lihtsalt rabame, higistame ja ootame jaanuarit.  

(Kesklinnapandi jõulukaunistused üles ja me käisime eile pildistamas. Siin on meist mõlemast pilt, kus on näha, kuidas töönädal on meid raputanud ja kogu energi välja pigistanud. Ainult magada tahaks.)

(Lisasin postituse lõppu pildid, mis une kiuste tulid ka ilusad välja. Need pidid siin on kaadritagused pildid, lõpus on aga pildid, mida võib ka facebooki või instagrami üles panna :D)

Higistamisega on ka huvitavad lood. Mõni hommik toast välja minnes astud kohe sauna, aga eile näiteks oli väga mõnus ilm ehk mõnus on siis, kui ei ole nagu leiliruumis ehk kleepuv, sest palav on nagunii kogu aeg. Ja tööl ka, ma tegelikult tunnen, et pole eriline higistaja tüüp, või vähemalt mitte selline, kellel laup märg oleks kogu aeg ja reaalne vesi tilguks igal pool. Aga...siin jookseb vesi lakkamatult. Tilgubki nina otsast, jooskeb mööda selga, mööda kaela. Eriti nüüd selle tormamisega. Õhtul kontorisse tagasi jõudes kõik leemendavad higist, riided on seljas ligumärjad, juuksed läigivad higist nagu oleks pesemas käinud. Ainuke võrdlus, kuidas Eestis saab täpselt sama tunde on riietega sauma minnes ja seal tööd tegema hakates, aga ega te nagu nii ei usu mind praegu, sest kui netist kraade vaadata, siis näitab ainult 39 või 41 kraadi, aga tegelikkus on hoopis teine, niiskuse tase on nii rõve, et süda läheb pahaks. 😀 Aga ega vahet ei ole usute või mitte, rõve palav ja kleepuv on kogu aeg. Õnneks hakkab sellega vaikselt ära harjuma ja õhtuti on suhteliselt mõnus, soe tuul ning päikest pole.  

(Tol päeval tegi Ander tegelikult mu naljakast soengust pilti, aga ma tahtsin näidata, mis moodi me käime töö ajal riides, kui väljas on 45 kraadi. Pikad sokid, paksud saapad, pikavarrukatega pluus, pikad püksid, müts ja aeg-ajalt ka kindad. Ime pole, et nii võib ära küpseda...)

Kuid kuumas kliimas higistamine pole veel kõik. Hõõrub raisk. Kui Austraaliasse tulime ostsin igaks juhuks pisikese topsi beebipepupuudrit, sest no kuangi ei tea, millal vaja võib minna. Ikkagi soe kliima ja teatud piirkonnad ei ole harjunud sedasi haudepotis olema. Ja ei läinudki kaua, kui kuumus meid ohvriteks valis. Kubemepiirkond ja pepuvahe, no johhaidii, tee mis tahad, kõndida ei saa. See tegelikult on nii naljaks teema 😀 aga ega see ongi täpselt nii kaua naljaks, kuni ma näiteks üks õhtu pea pisar silmis voodis lebasin ja kubemepiirkond verele oli hõõrutud. Paar päeva hiljem oli hädas Ander. Käis nagu kaka püksis, sest pepsi vahe on higistamisest lõhki. Ja ega sellisel juhul pole sellest beebipepupuudrist midagi tolku, korrask aitab, teed kaks sammu ja ongi puuder sisse tõmmanud ning hõõrub jälle. Õnneks me rääkisime oma naljakast probleemist (mis tol hetkel ei olnud enam üldse naljakas, eriti sellepärast, et järgmisel päeval oli vaja uuesti tööle minna ja kõndima ja higistama hakata) oma majakaaslastele. Tiia ja Brad teatasid, et see on nii tavaline siin kliimas ja neil oli üht imekreemi, mis tegi ööga meid mõlemaid nii korda, et kohe uskumatu. Loomulikult paranesid need haavakesed veel paar päeva, aga nüüd nagu polekski midagi olnud. Ostsime endale ka selle kreemi, pepuvahekreemi, mis päästis me töönädala ja hargivahed 😀  

Mis siis veel. Auto aku suri ära. Nii lahedalt veel, et kui tööpäeva lõpetasime neljapäeval kell 6, siis kell seitse saime alles tulema, sest olime viimased, kes töölt läksid ja polnud kedagi, kes me akule voolu annaks ja kontori uksed olid juba lukus ja väravad samamoodi. Tegelikult oli see aku juba eelmise nädalal alguses kahtlane, kolmapäeva õhtul pani Ander selle igaks juhuks laadima ka ja toimis kuni selle nädala lõpuni. Reede hommikul läks Ander üksi enne tööd trenni (ma olin liiga väsinud) ja kui mina poolteist tundi hiljem kell viis ärkasin polnud ta ikka veel tagasi. Telefon ka ei vastanud, autot ei olnud, jube kahtlane tundus see asi. Siis umbes viis minutit hiljem helistas mulle ja ütles väga väsinud häälega: “Kuule tee mulle toa uks lahti ma ei saa autot seisma jätta (toa võti on autovõtmete küljes). Ta oli oma trenni lõpetanud ja poole viie aeg tahtnud tagasi koju tulla, kuid aku ei teinud enam piuksugi. Ta proovis ka varuakut, mis samuti ei töötanud ja lõpuks leidis kellegi teise hommikutrennitegija, kes talle voolu andis. Reede õhtu oli samamoodi pikk nagu neljapäeva õhtugi, sest ööläbi laetud aku pidas vastu töölesõiduks, kuid õhtul koju tagasi tulles oli jälle surnud. Laupäeval käis Ander töö ajast tiiru akupoes ja ostis uue, nüüd me masin vunkab jälle. Juhuu!

Ma vist polegi siia lisanud pilti me juhilubadest. Anderi load jõudsid ka kohale, tegelikult juba mitu nädalat tagasi 😀 Huvitav tähelepanek! Ander arvas, et tema veel ei ületa seda, aga mina kui veel ei ole, siis varsti on mul igatahes sõidukogemust Austraalias rohkem kui Eestis. Iga päev 10-12 tunnised tööpäevad ja 4/5 päevast oleme roolis, seega on huvitav tagasi Eestisse tulla ja liiklusega taas ümber harjuda.

(Sellised need siis on)

Uue nädala kolmapäeval on meil jõululõuna ja kingituste jagamine. Pidi grill-liha saama. Loosiga tõmbas igaüks endale ka nime, kellele 20$kingi teeb. Päris keeruline on sedasi kingitus teha, kui inimest üldse ei tunne. Mäletan, et koolis tegime ka samamoodi, aga see oli ikka vähe lihtsam, ikkagi klassikaaslane, veidike tundsid inimest. Siin tööl nüüd me mõlemad saime inimesed, keda me ei tea nagu üldse 😀 Seega me kingipakid sisaldavad sööki, mis on minu meelest alati kindla peale minek. Küpsised, kihisev limonaad, mis saab ikka valesti minna. Aa ja meil on eraldi jõulupidu ka, mis toimub 21. detsembril ühes baaris. Ei teagi, mida sinna selga panna, ehk on see põhjus midagi uut osta.

Huvitav! Eile nägime Marili teisikut! Täpselt üks ühele koopia. See oli kusjuures veel poes, see tüdruk oli koos sõbrannadega ja no me ikka kohe jõllitasime teda, nii saranane. Et Talud, kui nüüd kellegi sünnipäev või jõulud tulevad, siis võite Marilile öleda, et teda on maailmas rohkem kui üks.  

Ja lisaks me boss on Hälyga niiiiiiiiiiiiiiii sarnane! Häly silmad, suu, näoilmed, kõnemaneer, viis, kuidas naerab no mine hulluks. Iga kord, kui bossiga lähen midagi rääkima, ja ma teen seda väga tihti, tundub nagu räägiksin Hälyga. See on väga huvitav ja Ander arvab täpselt sama. Ainuke vahe on sellest, et ta on veidi needitatud ja tätoveeritud, aga just nägu, see on täpselt sama 😀 Võite Hälyle edasi öelda, seda on lahe teada ma arvan 😊  

Saigi vist kõik. Lõpuks oli aega veidike asisem postitus ka kirjutada, kuigi ta selline veidi hädaldav välja kukkus 😀

(Lõppu mõned õnnestunud ja ilusad pildid :))

(Oleme nädalavahetusteti Tiia ja Bradiga lauamänge mänginud, veidike vaheldust me õhtutesse.)

[miexchangeyear]

100218

Kätte on jõudnud oktoober! Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka lendab. Alles oli august.

Minu septembrikuu lõpp möödus imeliselt. Koolis oli Homecoming Week (oli stiilinädal, reedel toimus Pep Rally (klassidevahelised võistlused, kisakooritüdrukud ja jalgpallipoisid tantsisid jne.), reede õhtul oli paraad ja  Homecoming jalgpallimäng ning laupäeva õhtul oli Homecoming dance).

Esmaspäev, 092418, algas Spirit Week’i esimese päevaga. Iga päev oli erinev stiil, reedel toimusid ainult need kolm tundi, mis meil pärast lõunasööki toimuvad ning needki olid ainult 30 (või oli see 35) minutit pikad. Pärast tunde toimus saalis Assembly (Pep Rally) ja poole kaheteistkümnest olin juba kodus.

Homecoming Spirit Week:

o    Monday – 09/24: Color Day (Igal klassil oli oma värv.)

Freshmen – Green/roheline

Sophomores – Black/must (MEIE KLASS!!)

Juniors – Red/punane

Seniors - Orange/oranž

o    Tuesday – 09/25: Frat Day (Teate ju küll neid filmidest pärit ülikoolis õppivaid kutte, kes kannavad triiksärke ning khaki lühikesi pükse.)

o    Wednesday -09/26: Athletes vs Mathletes (Atleedid ja “nohikud”)

o    Thursday – 09/27: Camo Day (Kamuflaaž)

o    Friday – 09/28: Blue and White Day (Koolivärvid on meil sinine ja valge, seega kõik pidid neid kandma. PS! Lisage must juurde ja saate Eesti lipu ;))

Reede õhtul toimus paraad, kus ka mina osaleda sain! Kõndisin koos plakatikandjatega ning jagasin väikestele lastele, kes ka vaatama olid tulnud, kommi. Hästi lahe oli!

Pärast paraadi läksin koju, kus sain kiirelt enne kooliminekut veel ühe pähklivõi ja moosi saia ära süüa. Sai ära söödud, sõitsime hostema ja hostisaga mängu vaatama.

Mina aga sain mänguajal natukene vabatahtlikkutööd teha, nimelt aitasin näomaalinguid teha. Midagi erilist me ei joonistanud, aga tänu mulle ja veel paarile inimesele, kaunistasid paljude nägu sinised ja valged “M” tähte (Meridian Mustangs!) ning need täpikesed, mis kisakooritüdrukud endale vahepeal joonistavad näole.

Väljas oli küll jaheda võitu, aga minul oli sellegipoolest imeline õhtupoolik!

Laupäeva hommik aga hakkas minul ja Faithil juuksuritoolis. Homecoming’u jaoks oli vaja ju soeng pähe teha!

Kui soengud valmis, tulime tagasi koju ning Kenna tegi mulle meigi. Tulemus oli super ning nõustun enda emaga, kes ütles, et Kenna võib ettevõtte püsti panna. Ta teeb meigiga imesid!

Soengud peas, meik näos ning kleidid ka seljas, suundusime Kenna ja Faithiga Dow Botaanikaeda, kus tegime pisikese “photoshooti”. Rahvast oli seal tohutult palju (kõik olid tulnud Homecoming pilte tegema) ning kõik nägid imelised välja. Väga kaua me seal ei olnud, sest väljas oli üsnagi jahe ja kleidiga ei soovinud just väga kaua külma õhu käes olla.

Koju tagasi jõudes veetsime paar tundi lihtsalt niisama olles ning kui kell kaheksa hakkas saama, viis Kenna mind ja Faithi kooli juurde, kus see kõik aset võttis.

Homecoming on vist siiani üks minu kõige vägevamatest kogemustest vahetusaasta jooksul, mulle meeldis see kõik nii-nii väga! Tants kestis kella üheteistkümneni, kuid minugi poolest oleks võinud see kesta veel paar tundi. It was really fun!

Pühapäeva hommikut alustasin kahe videokõnega - esimesena rääkisin enda kahe parima sõbrannaga ning teisena rääkisin enda kullakalli emaga. Vendadega ka, kuigi nendega just väga palju rääkida ei suutnud. Minu kõige pisemal vennal, Renetil, oli pühapäeval kolmas sünnipäev ja võttis pisara silma, et temaga koos seda tähistada ei saanud. Aga ei ole hullu, ta sai ainult kolmeseks ja neid sünnipäevi tuleb veel ja veel!

Pühapäeval käisime perega ka kõrvitsafarmis, kus sain näha palju erinevaid loome ja linde, juua kuuma kakaod ja läbida maisilabürinti. Olgu, selle läbimisega me kõige paremini hakkama ei saanud, andsime poole tee peal alla ja leidsime tee tagasi sissepääsuni. See oli raske, okei?!

Õhtu veetsin toopäev koolitükke tehes ja niisama olles.

Eilne ja tänane koolipäev olid ka mingil põhjusel täitsa väsitavad, aga vahvad. Esmaspäeval sain enda Ameerika ajaloo tunnis terve klassi ees enda perekonna ajalugu tutvustada (pidime tegema sellise asja nagu Family Genealogy Report ning minu oma näidati klassi ees) ning see oli ka üpris tore kogemus. Ärevus tuli küll korraks sisse, aga kui juba rääkima sain, siis kuidagi sain hakkama.

Praegu on kell juba kaheksa ja siin kohal ma ka lõpetan, olen üsna väsinud ja kirjutada ei jaksa (lihtsalt et te teaksite, ma kirjutan seda blogipostitust juba kolmandat korda. Ma vist ei meeldi sellele veebilehele.).

Üritan see nädal veel vähemalt ühe postituse kirjutada. 

Ilusat oktoobrit! <3

(092818, Pep Rally!)

(092818, meie klassi plakat! Vahva, eks?)

(092818, jalgapllimängu ajal oli nii ilus päikeseloojang, et ma lausa pidin sellest pildi klõpsama!)

(092918, mina ja Faith. Photo by: McKenna Clark)

(092918, mina ja Kenna. Photo by: Faith Clark)

(092918, midagi väga naljakat oli tol hetkel toimumas, ilmselgelt. Photo by: McKenna Clark)

(093018, kummitustega sõbrapilt. It’s finally spooky season!)

(093018, see laama, kes eespool on,oli mu lemmik.)

(093018, KITSEEEEEEEEEEEEED!!!!!)

(093018, käisime maisilabürindis.)

[tetraeeder]

2021. oktoobri kokkuvõte

Oktoober, teadagi, tuli Enefiti ja LHV aktsiate juurdeostuga.

LHV tõus on olnud nii kõrgelennuline, et mul oli isegi kahju aktsiaid juurde märkida, kuid kasutasin oma aktsiate juurdeostu õiguse ära ja märkisin neid täpselt nii palju juurde, kui anti. Rohkem kahjuks ei raatsitud. Õnneks keskmine ostuhind on ikka 11,555 juures. Sisetunde järgi otsustades tahaks aktsia müüa 50 euro juures ja odavamalt juurde osta, aga kes oskab öelda, millal langus ükskord tuleb. Sisetunne ütleb, et kus ta pääseb, sest vaadake mis kõik maailmas toimub (ärge minu sisetunnet nõuandena küll võtke).

Kas hakkab kukkuma või ei hakka? Pexels ka ei tea...

Enefiti puhul võtsin aega ja analüüsisin Eesti Energia tütarettevõtet põhjalikult. Lugesin ja kuulasin erinevaid arvamusi, kui ka ettevõtte enda selgitusi. Kuna erinevatesse projektidesse suunatud raha jäi üle, lisasin veidi juurde, et saada ümmargune arv ja märkisin 555 Enefit Green aktsiat. Hinnavahemikuks lubati 2,45 - 3,15, lõplikuks hinnaks kujunes 2,90 eurot. Avamispäeval tõusis hind 3,60 euroni ja ma müüsin maha 55 aktsiat. Oh, milline grandioosne plaan - tegelikult ma ei müünud midagi maha ja jätsin ennast teiste liigutustest kõigutamata (mu investeerimissõber ostis 1000 aktsiat ja käššis kõik esimesel päeval). Halloweeniks on turule tuleku edu taandunud ja aktsia tiksub vaikselt veidi kõrgema hinnaga kui ostuhind. Mu hiljutised mõtisklused on jõudnud järeldusele, et kõik nõmedad liigutused mis ma aktsiaportfellis olen teinud, on tulenenud kellegi soovitustest ja seetõttu kuulan edaspidi ainult oma sisetunnet ja teen ostu- ja müügiotsused lähtuvalt oma soovidest.

Panin ka oma Silvano aktsiad endale sobiva piirhinnaga müüki ja tahaks sama teha Tallinkiga, kuid ei puutu seda ühe otsaga põhjas olevat laeva. Annan aega talle taastuda ja siis mõtlen, mis edasi teen.

Oktoobris võtsin tõsiselt ette oma eelarve, millel hoiab silma peal taanlaste loodud Spiir äpp. Mulle meeldib kõik Taaniga seotud, muide... Lego ja Spiir ja Ecco ja ... Sisestasin sinna pangakontod ja jälgin oma rahaseisu otse äpist ilma erinevatesse pankadesse logimata. Olen hoidnud palka erineva panga kontol, sest kui ma maksan iga ülekande eest 38 senti, takistab see liigseid ülekandeid tegemast (loodetavasti ei ärka ma ühel hommikul ja panga äpp ei ütle, et kontot ei ole olemas, nagu mõnest artiklist viimasel ajal lugeda on saanud) ja ehk püsib vaba raha nii arvel. Spiir äpp teeb muidugi ulmelisi kokkuvõtteid, kus isegi ülekanne ühelt arvel teisele on sissetulek ja aktsiaost väljaminek. Sellisel juhul tuleb appi võtta kõrgem matemaatika ja mõistlikud kulud välja arvutada. Äpis on ka challengeid, mis aitavad silma peal hoida poeskäikudel ja muudel taolistel kulutustel, mis kipuvad ühel keskmisel naisterahval käest minema. Oktoobris toimunud sünnipäevaga seotud kulutused panin väljas söömise alla ja nii suutsin ka poechallengei kontrolli all hoida. Enesepettuse meister :)

Taanlastega seoses, tahtsin Halloweeni varahommikul osta Rimist -30% sünnipäevasoodukaga Legosid, sest sealne lõppsumma oli kõikidest internetipoodidest kõige soodsam, aga makse jäi toppama. Võtan seda kui kõrgemate jõudude sekkumist minu raiskamisele ja ootan ära mingi kampaaniaga seoese -40%-lise soodustuse. Eks ma olin omajagu rõõmus ka, et Internetijumala sekkumisel jäi pahn tellimata ja raha, mida ma ei oska kuskile paigutada, alles.

Sellega seoses üks nipp ka teile - kui te soovite mingil perioodil veits poesoodustust, siis lisage (mõni päev enne sooduka saamist) Rimi äppi kiirelt üks laps, pange antud kuupäevale sünnipäev ja saategi oma soodukad 5p enne ja 5p pärast - see, kas laps reaalselt olemas on või ei ole, ei oma tähtsust. Seni kuni internetijumalad seda teha lubavad, tuleb glitchi ära kasutada. Ärge liiga palju lapsi ka lisage ja muutke, muidu saavad poebossid jälile.

Nr. 1 soovitus: sünnipäeva saad nihutada kuhu iganes - Pixabay illustreerib minu lemmikvärvidega seda mõtet.

Muidu oli oktoober sama igav kui igal aastal. Kauplesin oma tele- ja mobiiliteenused soodsamaks, nüüd ei pea aasta aega teleteenuse pärast muretsema ja telefoniga saan chillida kaks aastat. Kuu aega on ka seadmesoodustust, mida üks korralik algaja investeerija ei kasuta, sest tegelikult ei ole ju tehnikat vaja uuendada.

Selle postituse tegin valmis puhtalt selle pärast, et mul oli homseks kalendrisse programmeeritud selle ilmumine ja *dang* kui piinlik, kui see oleks poolik. Lisan veel nii palju, et Delfiini aktsiad ootavad mul ostuootuses IPOst madalama hinnaga, sest praegusele IPO karussellile ma peale minna ei plaani. Neid uusi turule sisenejaid tuleb nagu seeni pärast vihma, huvitav kas Kiyosaki ennustus turu kokkukukkumisest vist kuus aastat hiljaks jäänud? Huvitav, kas edasi tuleb tükk tühja maad ja tuules vihisevad heinapallid?

#soodustused #soodukas #lhv #enefitgreen #enefit_green #ipo #aktsiad #delfinegroup #tallink #silvano

[unejumal]

aitäh

pühapäeva hommik, tegelikult on esmaspäev aga vanaema juures tundub alati nagu oleks pühapäev. sööme pannkooke ja joome kohvi. eile oli eesti vabariigi sünnipäev ja traditsiooniliselt vaatasime Elmo Nüganeni filme "Nimed marmomtahvlil" ja "1944".

kui pannkoogid olid söödud mõtlesime täditütrega jalutama minna ja otsustasime metsaraja kasuks, polnud rada tegelikult, me lihtsalt läksime metsa sumpama. kui olime natuke sügavamal, hüpanud üle kraavide ja mahakukkunud puude jäime seisma lagendikule, kus olid suured ilusad männid. seal seistes mõtlesin, et kui vähe aega tagasi tegelikult minu vanused poisikesed läksid sõtta. nad kõndisid ka mööda metsi, vahe ainult selles et nemad olid surmahirmus, püssid kaenlas. meie aga "matkame" oma soojad firmajoped seljas ja naudime värsket õhku vabal maal. ma võiks ju olla tige selle kõige juhtunu peale ja kiruda aga ma pigem tahaks olla tänulik, et meil on mets kus jalutada ja me ei pea seda tehes kartma vaenlast.

#unejumal #eesti keel #eesti #eestlased #pole luule

[saskiahollandis-blog]

Kooli algus ja muud

Läbi raskuste ja mitmete läbirääkimiste alustasin ma kooli reedel, 1.septembril. Juhuslikult oli just mu esimene koolipäev minu kooli, Roncalli, 60. juubel. Selle raames toimusid suurejoonelised pidustused. Oli korraldatud festival, sisse sai ainult käepaelaga, terve päeva toimusid erinevad töötoad, kohal olid foodtruckid ja peale päevaseid tegevusi oli väljas suurel laval mitu kontserti.

Roncalli on väga tore. Teen 4. klassi VWO astmes (kui see mõnele eestlasele midagi ütleb), seega on enamik klassikaaslasi minust aasta-paar nooremad. Sellest pole aga üldse hullu, siin on kõik inimesed vaatamata vanusele ääretult  toredad. Tõesti, Eesti inimesed on ka nii ägedad, aga hollandlased ongi lihtsalt nagu nii sõbralikud, et täitsa naljakas on lausa.

Koolis teen kaasa järgmistes ainetes: ajalugu, hollandi keel, inglise keel, kunst, CKV (see on natuke nagu kunstiteooria ja -ajalugu), bioloogia, geograafia, matemaatika, filosoofia, kehaline kasvatus, ja ANW (mis on põhimõtteliselt loodusteadus vms). Olen ka Interactis, mis on natuke midagi õpilasesinduse sarnast, aga tegeleb rohkem välajspool kooli või rahvusvaheliste asjadega. Siiamaani pole kool absoluutselt raske, sest nendes ainetes, kus ma vähegi midagi jagan, teevad nad kas 8. või 9. klassi materjali. Kool asub kodust umbes 20minutilise rattasõidu kaugusel, kui on esimeseks tunniks siis lähme koos Roosiga, kui mitte, siis lähen üksi. 

Vahepeal olen igasuguseid lahedaid asju teinud ja näinud. Näiteks sattusin jälle Bredasse, kus meil oli teiste lähedalolevate provintside vahetusõpilastega kokkusaamine. Siis käisime veel perega ühe kohviku 20. sünnipäeva peol, vahetusema sõbranna sünnipäeval, vahetusisa tennisetiimi grillipeol, jne jne

Vasakult paremale: Mardi (Austraalia), mina, Juan Pablo või JP (Mehhiko), Gaya (Itaalia), Camila (Argentiina) ja Thibaud (Prantsusmaa).

Gaya, mina ja Hedi. Saan nende mõlemaga väga hästi läbi ja õnneks asuvad meie kodulinnad üsna lähestikku. 

[tonismarlen]

Miika sünnipäev.

2.03.2017.

Miika sünnipäeval on meri imelikult tüüne. Paar päeva ragistanud tuul on kuhugi kadunud. Vesi on peegelsile ja täiesti läbipaistev. Päike lõõmab. Õues on üle 20 kraadi. Suurem osa “saksa punkarhipisid” on oma kämperitega rannalt minema veerenud. Eriliselt ilus ja rahulik päev. Miika ennustas juba paar kuud tagasi, et tõenäoliselt oleme tema sünnipäeval just selles rannas.

Huvitavalt kombel nii ka läks (see on esimene rand kuhu kõigepealt sattusime Vahemereni jõudes). Marlen valmistab Miika ammusel tellimusel pannkoogitordi. Oleme selleks puhuks spetsjomm mune ja lehmapiima ostnud. Hispaania piim (vähemalt see) maitseb nagu tõeline lake. Minu meelest veega segatud piimapulber täpselt. Lapsepõves oli meil kord suur kotitäis piimapulbrit toanurgas, ema oli selle vist loomadele söödaks vms kohale vedanud. Samast kotist me ikka lusikatega seda aegajalt kühveldasime. Too oli esimene asi mis meenus Hispaania piima juues. Üldiselt see toidupoolis hakkab meile siin juba vastukarva. Kõik tuldub olevat kõvasti ära töödeldud. Ehedus mis Eestis veel olemas on siin juba väga harva kohatav nähtus. Nii toidu kui ka paljude maastike juures, mida on aastasadade vältel inimkäed kujundanud. Kurb. Kuid see rahulikult rõõmus päev siin mererannas silub selle kõik.

#tõnis #hispaania päevik

[matulenaustriast]

Lang ist’s her

Austerlased Eestis

Obwohl wir einander erst ein einziges Mal in Wien über den Weg gelaufen sind, begrüße ich sie wie eine alte Freundin und es herrscht sofort eine familiäre Stimmung. Vielleicht ist das ja immer so, wenn man im Ausland jemanden aus seinem Heimatland trifft – aber nein. Ist es nicht.

Katharina aus Wien nimmt eine vierstündige Busfahrt von Võru nach Pärnu in Kauf, um mich zu besuchen. Allein das freut mich schon und auch sonst kann ich nur betonen, wie schön dieses Märzwochenende war. Das Wiedersehen findet wahrscheinlich dann erst in Österreich statt – was aber nicht allzu schwer hinzubekommen sein sollte. Besonders falls wir wirklich den Plan umsetzen, uns in Wien einen Estnisch-Sprachkurs zu suchen, damit wir unseren neugewonnenen Wortschatz nicht komplett verlieren. (Irgendwie ist sie die erste Freiwillige, die ich besser kenne, die meine Faszination für diese Sprache auf dieselbe Art teilt. Aber gut, es ist nun mal bei weitem nicht die nützlichste Sprache der Welt :P )

Am Samstagabend hab ich einen der ärgsten Kulturschocks meines Lebens. Wir schauen die estnische Komödie „Mehed“ (Männer) im Kino, erkennen sogar ein paar Drehorte wieder, verstehen sogar ein bissl was ohne Untertitel und können auch über den fremden Humor lachen. Doch kaum läuft der Abspann, zerbricht etwas in mir. Sofort springen alle auf, als würden sie sich für eine Stabhochsprungmeisterschaft aufwärmen und verlassen den Saal. Dabei ist es mucksmäuschenstill. Ich schaue Katharina an, als hätte ich einen Geist gesehen. Wir bleiben sitzen. Dann frage ich sie, weil ich es einfach nicht aushalte: Und, was sagst du zu dem Film? Und bin damit die einzige, die den Mund aufmacht. Ist das nicht der Grund, um gemeinsam ins Kino zu gehen? Dass man danach darüber SPRICHT, was man darüber denkt? Sich austauscht? Statt sich anzuschweigen und in gespenstischer Stille, die mir sofort die Euphorie des Filmes nimmt, so schnell wie möglich das Kino zu verlassen?

Das war zwar definitiv nicht der erste Kinofilm, den ich in Estland gesehen habe, aber der erste, bei dem mir dieses seltsame Verhalten aufgefallen ist. Vielleicht hätte ich es schon vorher bemerkt – wenn ich nicht jedes Mal in ein GESPRÄCH über den Film mit meiner Begleitung vertieft gewesen wäre.

Gut, ich bin schon wieder still. Muss mich ja anpassen.

 Sünnipäev

In meiner Erinnerung existiert kein Geburtstag, an dem ich das Geburtstagslied auf dieselbe Art wie heuer performt bekommen habe: Ich sitze auf einem Miniatursessel, um mich herum bildet sich ein Ring aus Kindern. Dann singen sie auf Estnisch – was auch ohne die vielen falschen Töne außergewöhnlich klänge. Sebastian beginnt aus einem mir unerklärlichen Grund mitten im Lied zu weinen und entfernt sich vom Kreis, während Rene sein T-Shirt anhebt und uns allen seinen nackten Bauch präsentiert, wobei er glucksend lacht.

Ich bin überglücklich, als mich mein kleiner Chor nachher in Form einer Gruppenumarmung überfällt. Falls ichs noch nicht erwähnt habe: Esten feiern gern und lieben Geschenke (oder liegt das am Kindergarten? Ist eigentlich sehr wahrscheinlich der wahre Grund.). So viel Dankbarkeit blüht in mir auf, ich weiß gar nicht, wohin damit. Auch im Youthcenter wird eine Torte gebacken, ich bekomme den ersten Harry Potter Teil auf Estnisch geschenkt und frage mich ohne Pause, wie ich’s verdient hab, ausgerechnet bei so lieben Menschen zu landen (man hört ja auch immer wieder von Freiwilligen, die viiiiel weniger Glück haben). Ich kann mich jetzt die stolze Besitzerin von zwei Schmetterlingsbroschen (vom Kindergarten und den Eltern) und zwei Mappen mit Zeichnungen von mir (von meinen kleinen võililled und den größeren kullerkupud) nennen. Außerdem haben Merle, Kati und Heli angekündigt, mich am Ostersonntag irgendwohin zu entführen. Ich bin gespannt.

Das Rampenlicht zu teilen, fällt mir allerdings nicht schwer. Eva-Maria feiert ebenfalls am 28.3. ihren Geburtstag (vierzehn Jahre trennen uns) und zu dem Anlass werden von ihrer Mutter der Auftritt eines Zauberer-Clowns und eines Zirkushundes arrangiert. Kinderlachen, überraschtes „Wooooow“ und ein paar Umarmungen mehr sind der Schlagobers in meinem Kaffee.

 Don’t stop me now (I’m having such a good time)

Vielleicht ist es besser, wenn man niedrige Erwartungen hat (damit man positiv überrascht wird). Vielleicht ist es am besten, wenn man gar keine Vorstellungen hat (damit man sich ganz drauf einlassen kann, was da kommt). Vielleicht ist es komplett wurscht, was man vorher denkt (weil eh alles so kommt, wie’s kommen soll).

Zugegeben: Meine Erwartungen an das letzte Wochenende waren hoch. Wie könnt es anders sein, wenn eine Londonreise INKLUSIVE HARRY POTTER STUDIOS (!) ansteht? Wurden sie erfüllt? Ja, ohne Frage.

Nicht nur, dass der Blick hinter die Filmkulissen unglaublich ist und man in diese magische Welt eintaucht, die wahrscheinlich auch noch in fünfzig Jahren mein inneres Kind neu beleben wird, ich darf all das auch noch mit der lieben Theresa teilen. Keine Sorge – wir schubsen keine zehnjährigen Knirpse aus dem Weg, um zuerst durch die Tore von Hogwarts schreiten zu können. Aber wir denken eventuell (nur ganz vielleicht!) darüber nach.

Aus emotionalen Gründen belasse ich die Studiobeschreibung mal hierbei (Ich hab zu viel Angst, dass das sonst in einen Roman ausartet). Dabei gibt das Wochenende ja noch mehr her als das. Tatsächlich schaffe ich es, London liebzugewinnen (nachdem mein erster, eintägiger Aufenthalt mit der Schule nicht viel mehr als schlecht organisierter Stress war) und auch Bristol macht im unbritischen, strahlenden Sonnenlicht und bei sommerlichen zehn Grad plus eine gute Figur. Die Clifton Suspension Bridge, die University of Bristol, das Tate Modern und Shakespear’s Globe Theatre (schon allein von außen) sind definitiv sehenswert.

Von der britischen Höflichkeit überrumpelt träume ich gleich einmal, dass Thes und ich in einem gut besuchten Lokal so lange auf unsere Bestellung warten, dass wir aus Höflichkeit anbieten, auszuhelfen. Nicht, dass die Esten ungehobelte Straßenkinder wären – aber es liegen trotzdem in vielen Dingen Welten zwischen Estland und England, auch wenn sie scheinbar nur zwei Buchstaben voneinander unterscheiden.

Was allerdings nicht ganz in dieses Bild passt, sind die Erlebnisse in unserem Hotel. Fünf Minuten, nachdem das Frühstücksbuffet offiziell schließt, braust eine Frau mit Staubsauger durch den Raum; die äußerst bequemen (Achtung, Sarkasmus) Matratzen und Wände aus Papier sorgen für eine fast schlaflose Nacht, aber immerhin werden wir auf unseren Wunsch hin in ein anderes Zimmer verlegt und man bemüht sich, es uns rechtzumachen. Nach meinen heurigen Reiseerfahrungen sind meine Ansprüche echt gering (am Flughafen in Oslo schläft sich’s ganz gut und auch zu dritt mit zwei winzigen Einzelbetten in Helsinki haben wir uns irgendwie zurechtgefunden), aber ein längerer Aufenthalt im Traumland wär trotzdem schön.

Am Montag werde ich endgültig zum Zombie. Drei Stunden Schlaf versus dreizehn Stunden Heimreise – das ist eben auch nicht das Wahre. Ich spaziere eine halbe Stunde, sitze anderthalb Stunden im Bus, zwei Stunden am Flughafen, drei Stunden im Flieger, eine Stunde am Busbahnhof, zweieinhalb Stunden im Bus, kriege bei alldem kaum ein Auge zu und falle zuhause ENDLICH hundemüde ins Bett. Um halb drei morgens aufstehen, um halb vier nachmittags schlafen gehen. Halleluja.

Zum Glück geht’s nächstes Wochenende zum „Entspannen“ (nicht ganz) nach Tartu und auch danach schaut der Kalender mein Kalender gut genährt aus. Wär ja auch langweilig sonst ;)

Head aega! Magdi